Kultuuritegelased nõuavad kunstimuuseumi direktorilt tasakaalustatud näitustekava

Direktor Rael Artel Tartu kunstimuuseumi ees mullu sügisel. Foto: Kristjan Teedema

23 kultuuritegelast saatsid eile peaministrile, kultuuriministrile ja Tartu linna­valitsusele pöördumise, milles nad nõuavad Tartu kunstimuuseumile direktorit, kes mõistab hinnata nii ajalugu kui ka tänapäeva.

Imat Suumann, Jaan Elken, Tiit Pääsuke, Toomas Tiivel, Indrek Hirv, Tiia Karelson, Lea Liblik, Saima Männo, Ove Maidla, Enn Tegova, Enn Lillemets, Krista Roosi, Evi Gailit, Martti Ruus, Peeter Krosmann, Maris Tuuling, Mihkel Lember, Kaido Kask, Piret Veski, Ilmar Kruusamäe, Kersti Unt, Vallo Tillmann ja Jüri Arrak väljendavad muret arengusuundade pärast kunstimuuseumis ning pole rahul direktori Rael Arteli tegevusega.

Pöördumine meenutab kõigepealt, et Tartu on Eesti rahvusliku kunsti häll, siin toimus 1906. aastal esimene eesti kunsti ülevaatenäitus, Tartus aastatel 1919–1944 töötanud Pallase kunstikool kirjutas Eesti kunstiajalukku selle legendaarseima peatüki.

«Just Pallase kunstiühingu algatusel asutati 1940. aasta 17. novembril Tartu Kunstimuuseum,» on kirjas pöördumises. «Järgnenud 73 aasta jooksul on muuseumile Pallase kunstnike poolt kingitud mõnekümnest tööst kasvanud Eesti esinduslikumaid kujutava kunsti kollektsioone, mis on samas suurusjärgus Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooniga.»

Mitmekülgne muuseum

Allakirjutanud leiavad, et mitmekülgse ning erinevaid maitseid ja huvisid esindava näituseprogrammiga on Tartu kunstimuuseum andnud panuse säilitamaks Tartut kunsti- ja kultuurilinnana ka pärast Pallase likvideerimist ja kõrgema kunstihariduse Tallinna viimist stalinlike võimude poolt.

«Riiklikud kunstimuuseumid on ühiskondlikul kokkuleppel toimivad asutused, mille rolliks on säilitada, uurida ja edendada Eesti kunstikultuuri kogu selle rikkuses, erinevate vaadete, laadide, seisukohtade paljususes,» on kirjutatud pöördumises.

Allakirjutanud on kindlad, et vaid sellest tõdemusest lähtudes saab kunstimuuseum rahuldada nii kunstnikkonna kui ka publiku ootusi, ning isegi kui kõigi inimeste ja gruppide huvide ja maitsete rahuldamine ühel ajal ei ole võimalik, on see siiski ainuke püüdlemisväärne eesmärk.

«Kahjuks näeme, et Tartu Kunstimuuseumi äsja avalikustatud 2014. aasta näituseprogramm, samuti vastse direktori väljaütlemised näitavad ühest suunda loobuda mitmekesisuse ja demokraatia printsiipidest,» on kirjas pöördumises. «Selle asemel oleme tunnistajaks Tartu Kunstimuuseumi muutmisele vaid ühte kildkonda teenivaks kaasaegse kunsti muuseumiks.»

Nüüdisaegset kunsti peavad allakirjutanud Eesti praeguse kunstielu väga nähtavaks osaks ning sellisena omas nišis hinnatavaks.

«Tallinna on juba loodud Eesti Kaasaegse Kunsti muuseum ning piisava entusiastide hulga olemasolul ei ole me vastu vastava asutuse loomisele ka Tartusse,» lisavad nad. «Mida me ei mõista ega kiida heaks, on sellise asutuse loomine mitmekülgset ja laiapõhjalist tööd tegeva Tartu Kunstimuuseumi asemele. Avaliku asja ülevõtmine kildkondlikul eesmärgil on ühiskondliku varanduse kaaperdamine.»

Pöördumises on kirjas, et administratiivsete vahenditega ühe ideoloogiliselt «õige» lähenemise pealesurumise eelmiseks näiteks oli stalinlik sotsialistlik realism.

«Me ei näe põhjust, miks Tartus asuv riiklik kunstimuuseum peaks midagi sarnast uuesti proovima. Traditsiooniline kunstilinn Tartu ei ole sellisteks eksperimentideks õige koht. Tartu Kunstimuuseum ei ole Gordioni sõlm meie aja Aleksandritele ühe mõõgaropsuga puruks löömiseks,» märgivad pöördujad.

Nad juhivad tähelepanu sellele, et elavas kunstielus osaleb kunstimuuseum kõrvuti galeriidega ning et kunstiajaloo tutvustamise ülesannet ei saa tema eest täita keegi teine.

«Usume, et Tartu väärib kunstimuuseumi, mis hindab ja tutvustab nii mineviku- kui olevikukunsti selle kõige avaramas spektris,» on kirjas pöördumises. «Leiame, et Tartu Kunstimuuseum väärib direktorit, kes mõistab hinnata nii ajalugu kui tänast päeva. Nõuame tasakaalustatud näituseprogrammiga ning erinevatele vaadetele avatud Tartu Kunstimuuseumi.»

Ministeerium tegutseb

Kultuuriministeeriumi edastatud kommentaaris märkis kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits, et ministeerium on teadlik Tartu kunstimuuseumis toimuvatest arengujoontest.

Ministeeriumi asekantsleri sõnul kohtuvad järgmisel nädalal ministeeriumi muuseuminõunik ja siseaudiitor Tartu kunstimuuseumi direktori ja töötajatega.


Arvamused

Rael Artel

Tartu kunstimuuseumi direktor

Mul on rõõm kuulda, et Tartu kunstimuuseumi hea käekäik nii paljudele korda läheb!

Kõigi Tartu kunstimuuseumis ellu viidavate muudatuste eesmärgiks on parem ja sisukam muuseum nii nüüd kui ka tulevikus. See oleks ühelt poolt usaldusväärne mäluasutus, teisalt aga kriitiline avalik institutsioon, kolmandast küljest atraktiivne vaba aja veetmise ja intellektuaalse meelelahutuse paik.

Seda eesmärki silmas pidades on kokku pandud ka 2014. aasta näituseprogramm, mis kombineerib nii kogude põhjal tehtud näitusi, näiteks Tiiu Talvistu koordineeritud «Kunstnikud kogudes» ja «Käime kogudes», eesti kunstiklassiku Malle Leisi ülevaatenäitus, kui ka Tartu kunstielu kaardistavaid arhiivinäitusi – sari «Tartu 88» – ja kaasaegse kunsti väljapanekuid.

Tartu kunstimuuseum peab pakkuma samaväärset positsiooni Tartu ja kogu Eesti muuseumide hulgas. Peame õige varsti arvestama Raadil valmiva võimsa ja atraktiivse ERMiga, muuseumid ei saa olla konkurendid, vaid partnerid.

Kinnitan veel kord: kõigi muudatuste eesmärk on köitvam ja kõnetavam muuseum. Võtan kunstiavalikkuse muret tõsiselt ning üritan 2015. aasta programmi kokku panna veelgi laiapõhjalisema.

Aga seniks kutsun kõiki, kes muuseumi tänase päeva ja tuleviku pärast muret tunnevad, viltusesse majja vaatama näitust «Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?».


Flo Kasearu

Kunstnik

Inimesed võivad muidugi pöörduda ja oma arvamust avaldada, see on demokraatlik ja okei. Aga samas ma ütlen kaitseks, et Tartu kunstimuuseum ei ole ju Pallase muuseum, et seal peaksid olema kogu aeg Pallase asjad vaadata.

Tänavuses programmis on näitusi, mida on kutsutud kureerima kunstnikke – et oleks tunda teist lähenemisnurka, värsket pilku. Mina kureerin märtsis selles majas näitust, milles ma kasutan Tartu kunstimuuseumi kogusid ja nende põhjal panen ekspositsiooni kokku.

Muuseum võiks ju ikka ajas edasi liikuda. Ühelt poolt oleks muidugi kontseptuaalselt lahe teha nii, et muuseum jääbki seisma, et seal oleksid seinas sada aastat ainult ühed ja samad tööd. Aga ilma muutusteta siiski ei saa.

Kui praegu on neljaks aastaks direktoriks Rael Artel ja tal ei lasta midagi teha ... Esimene tema näitus, mis avati eelmisel nädalal, kaardistab kogu kunstimuuseumi maastikku, ja juba praegu on tehtud pöördumine.

Võibolla peaksid pöördujad leidma direktoriga ühise keele ja saaks arutada kõike omavahel. Osalised peaks kuidagi kokku viima.

Tegelikult on praegugi kõik hästi, sest avaldatakse oma arvamust.

Kui ma käisin eelmisel nädalal Tartus näituse avamisel, siis ma tundsin, et kõigil on oma arvamus – kas meeldib või ei meeldi, ja seda manifesteeritakse. Pluss võetakse kindel seisukoht: on olemas must ja valge, aga vahetoone ei ole.


Jaan Elken

Kunstnik

Ma leidsin, et pöördumisega võib ühineda, sest mulle see tekst meeldib – eriti selles osas, et Tartusse võiks uue muuseumi asutada. Tõepoolest, kellel on selle vastu midagi. Aga olemasolevat struktuuri tundmatuseni muuta on võibolla liiga raju sellisele linnale nagu Tartu.

Eks vanale muuseumile võis ühte ja teist ette heita, aga ta hoidis kultuurilist identiteeti ja stabiilsust. Selle kõrvale on juba tekkinud väga huvitav ja põnev eksperimentaalne kunstielu, need väga hästi täiendasid teineteist.

Kui aga nüüd läheb kogu kunst dekreedi korras üheülbaliseks, siis kindlasti muutub Tartu üldpilt igavaks ja konservatiivsema kunstitarbija vajadused jäävad rahuldamata.

Pöördumise tulemuse kohta on midagi raske öelda. Tõenäoliselt on nii, et kui järgmise aasta plaane hakatakse kokku panema või kui tuleb järgmine kunstimuuseumi direktori konkurss, siis on põhjust vaadata avarama pilguga.

Samas on Rael Arteli senised kureeritud projektid olnud mõisteliselt väga täpsed ja teravad ning on Eesti – kaasa arvatud Tartu – kultuurielu hästi täiendanud. Aga me ei saa juuri siiski läbi raiuda ja eitada seda, et muuseum on eelkõige mäluasutus.