Looduse puhastusjõud selgub kosmose kaudu

Doktorant Jüri-Ott Salm näitab üht CO2 proovi võtmise kohtadest Sangla metsas, mis oli enne kuivendamist siirdesoo. Maasse kaevatud plastrõngale kinnitatakse gaasi kogumiseks 65-liitrine plastkonteiner. Foto: Sille Annuk

Regio asub juhtima Euroopa Kosmoseagentuuri rahastatavat uuringut, mis peab selgitama, kas Eesti taimestik seob rohkem süsihappegaasi, kui tekib fossiilkütuste põletamisel ja looduslikul lagunemisel.

«Uuringu tulemuste järgi saab Eesti näiteks otsustada, kas Narva elektrijaamades saab rohkem põlevkivi põletada või teistele riikidele rohkem CO2 kvooti müüa,» selgitas Regio juhatuse esimees Teet Jagomägi.

Jagomäe sõnul maksab peamiselt satelliitfotodel rajanev uuring miljoneid kroone ning on mõeldud esialgu kolmeaastasena. Uuringuperioodi pikkus ning kulu peab täpsustuma selle aasta jooksul. Ametlikult alustab Regio andmete kogumist ja analüüsi 2011. aastal.

Pilt läheb täiuslikumaks

Metsade kaugseireeksperdina süsinikdioksiidi kaardistamisse kaasatud Tartu observatooriumi vanemteadur Tiit Nilson nentis, et kasvuhoonegaasi CO2 tekitamise ja sidumise vahekorra kohta pole seni piisavalt head tervikpilti loodud.

«Palju on jäänud agasid ja kehvasti läbi uuritud aspekte,» ütles Nilson. «Kindlasti aitab algav uuring meid tõele lähemale, loob täiuslikuma tervikpildi, aga lõplik tõde sellest veel kahtlemata ei selgu.»

Ühtlasi sedastas Nilson, et levinud kujutelm, nagu oleks Eesti teiste riikidega võrreldes ülitubli CO2 siduja ja võrdlemisi väike selle õhkupaiskaja, võib uuringu tulemusel põrmu langeda. Võib selguda, et meie metsade ja põldude taimestik ei suuda ligilähedaseltki võistelda elektrijaamade, katlamajade, autode ning teiste fossiilkütuste põletajatega.

Regio kosmoseprojektide juht Kaupo Voormansik selgitas, et peamiselt toetub CO2 uuring kolmele satelliidile, kahele Ameerika Ühendriikide ning ühele Euroopa Kosmoseagentuuri omale, mis põhja- ja lõunapooluse kohalt ümber Maa tiireldes fotosid teevad.

Hiljem ülesvõtteid analüüsiv arvutiprogramm teeb heleduse erinevuste põhjal selgeks fotol salvestatud taimestiku koosluse. Ühtlasi tuvastab programm osalt silmale nähtava ja osalt nähtamatu värvispektri põhjal, kui palju taimestik kevadest sügisesse kasvas. Juurdekasvu järgi saab omakorda arvutada taimede seotud süsiniku hulga.

Gaas lastakse purki

Et satelliidipilt ei anna aga vastust, kui palju looduses süsihappegaasi juurde tekib, kaasab Regio uuringusse Tartu Ülikooli geograafiaosakonna, kes mõõdab paarikümnel proovialal kümmekonna erineva mullatüübi CO2 väljapaiskeid.

Instituudi doktorandi Jüri-Ott Salmi selgitusel on näiteks üldteada, et pooleldi kaevandatuna seisma jäetud vähese taimestikuga turbamaardlad ei seo süsinikku peaaegu üldse, kuid paiskavad seda atmosfääri suures koguses. Samas pole teada, kas kuivendatud turbasoo, kus enam kui poole sajandiga on kidurate mändide asemele kasvanud toekad kuused, kased ja haavad, seob CO2 rohkem, kui seda turbapinnase ja kulu lagunemisest juurde tekib.

Igal katselapil käivad teadlased korra kuus. Lappidel maasse kaevatud plastkraedele asetatakse tunniks õhukindlad konteinerid ning määratakse selle ajaga nõusse koguneva CO2 kontsentratsioon.