Vastukaja: suusarada rikub looduskauni koha

Väike väerada

FOTO: TPM

Inimesi on jahmatanud eelmisel nädalal Elva külje all väikesel väerajal toimepandud laiendustööd ja puude mahavõtmine linnalähedase suusaraja kasuks (vaata ka Martin Pau kirjutist «Raie muutis Elva matkaraja laiaks suusakoridoriks», TPM, 27.1). Olen püüdnud sellest mõelda nii ja teisiti ning ikka jõudnud järeldusele, et juhtunud on rumal õnnetus.

Väike väerada on olnud omas võtmes täiuslikult töötav mehhanism. Hästi töötavat mehhanismi on hakatud parandama. See ei ole targa inimese tegu.

Mul ei ole midagi suusatajate vastu. Aga suusaraja vägivaldne pookimine väikesele väerajale on rikkunud väga maalilise looduskauni koha visuaalse pildi. Looduse ilu on väga tähtis. Sellepärast on rajale paigutatud eesti tuntumate muinasjuttude tegelaste puuskulptuurid. Ennemuistsed juhtumised leidsid kindlasti aset lookleva rajaga paksus kuusikus, mitte lageda sirge peal.

Väeraja on maha märkinud karismaatiline teadlane Reet Priiman. Ta on teaduslikult ära seletanud rajal toimivad looduse füüsikalised-keemilised protsessid, kui hästi või halvasti need inimese kehale mõjuvad.

Tänu Reet Priimanile ei pea me pimedalt uskuma ravivasse pinki või hädasid leevendavasse puusse, vaid omandame uusi teadmisi peenmateeriast meie ümber ning lihtsalt lubame sellel kõigel endale toimida. Priimani tõsiteaduslik vaatenurk on see, mis muudab väikese väeraja fenomenaalseks ja eristuvaks teiste puukujudega kaunistatud loodusradade seas.

Kõigile ootamatult on har­vester möllanud paigas, kus tavaliselt seletatakse inimestele ökoloogiliste näidete abil klastrite ja nanoosakeste toimimist, kus on toimunud Elva metsapealinna parimad üritused, kus on endale pesa teinud muinasjutud ja inimesed jätavad kujudele andideks raha, linte, maiustusi ja küünlaid.

Kohalikus ajalehes vabandab Tartumaa tervisespordikeskuse esindaja ehmatuse pärast ning teatab, et meie ei ole siin veel üldse suusatada saanud ja elu läheb nüüd toredamaks.

Seda on tõesti liiga vähe. Väärt kodanikud ja tublid maksumaksjad on väärt paremat esitust.

Väikese väeraja muudab selle kultuuriline kontekst kogu rahva ühisomandiks olenemata sellest, millise valla maadel ta asub. Rahvas on väärt varast teavitamist, diskussiooni kaasamist, arvamuse avaldamist, osalusdemokraatiat ja heade tavade järgimist.

Suusaraja tellijad on kõik need protseduurid vahele jätnud, nad on süüdimatult võtnud endale volitused rahva eest otsustada ja jõuliste paaristõugetega ületanud pädevuse finišijoone. Ka väikese väeraja loojad ei ole oma tehtud tööga välja teeninud pisutki erikohtlemist: neid pole suusaraja asjus teavitatud, kutsutud koostööle ega küsitud neilt nõu. Kogu pahameel on õigustatud.

Väike väerada kätkeb endas palju pehmeid väärtusi, nagu kunst, kultuur, folkloor, teadus, ilu, sammal, pöialpoisitihased, vaikus ...

Õõva tekitab tõsiasi, et kõik need pehmed väärtused pole ka koos andnud välja piisavalt tugevat kvintessentsi, et hoida väikest väerada eluõiguslikuna sellisena, nagu ta alguses loodi. Kas ühiskondlikud kokkulepped väärtushinnangute kohta ikka kehtivad või on pehmed väärtused devalveerunud?

Mul on väga kahju Elva kandi elanikest, sest sündinud häda ei ole ju tuulest tulnud. Õnnetuse jälgi ajades jõutakse tõenäoliselt välja kohalike tegematajätmisteni.

Usun, et õnnetuse puhul on väga tähtis, et inimesed ei tunneks ennast abituna. Tuleb asjade käik välja selgitada, näod meelde jätta ja kätte maksta. Teha seda aeglaselt, nagu kasvavad puud. Iga päev januneda kultuuri ja hariduse nagu valguse ja vee järele. Kasvatada kodanikuühiskonda nagu oksi ja võrseid, sest ainult tugevates kogukondades on pehmetel väärtustel eluõigus.

Ja ärge peljake iga nelja aasta tagant maha võtmast latvu, mis heidavad soovimatut varju teie eluolule.

Tagasi üles