Kährikkoera kaelus jagab olulist teavet

Tartu ülikooli teadlased püüdsid Ilmatsalus kinni kährikkoera, kes kannab nüüd raadiosaatjaga kaelust, mille kaudu saavad teadlased andmeid nende loomade käikudest ja eluviisist. Foto: Harri Valdmann

Kährikkoerad teevad käreda külma ajal tavaliselt taliuinakut, kuid Ilmatsalus ärkas üks selle liigi esindaja millegipärast üles, puges teadlaste puuri ning jagab nüüd raadiosaatjaga kaeluse kaudu uurijatele teavet.

Tartu ülikooli doktorant Karmen Süld alustas koos teiste noorteadlastega kährikkoerte uurimist pea viis aastat tagasi Soomaal. Teadlased võtsid Tartu külje all Ilmatsalus elavad kährikkoerad vaatluse alla 2012. aasta varakevadel ja viimane kord pandi seal raadiosaatjaga kaelus selle liigi esindajale nädal tagasi.

«Kährikkoerte eluiga on erinev,» rääkis uurimistulemustest Karmen Süld, kes soovitab kõigil seda Eestis elavat karvast koerlast nimetada kährikkoeraks ja mitte kährikuks, mis on hoopis ühe seeneliigi eestikeelne nimetus.

Erinev eluiga tähendab näiteks seda, et üks ulatuslike kärntõve sümptomitega loom pidas pärast kaelustamist vastu vaid viis päeva. Sama tõbi on võtnud veel mitu uuritavat.

Nälg paneb liikuma

Ka Tartu jahindusklubi jahindusnõunik Liivi Amor märkis, et viimase aastaga on kährikkoeri ja rebaseid kärntõve tõttu palju vähemaks jäänud. Nahku kokkuostvalt kahelt ettevõtjalt kuulis ta, et jahimeeste hinnangul on meil rebaseid ja kährikkoeri nüüd oma kümme korda vähem kui paar aastat tagasi.

«Võrumaal arvatakse, et rebaste madalseis hakkab läbi saama, kuid kährikkoerad on endiselt väga kärnas, nad käivad ringi nagu lõvid – kraed kaelas, aga ise paljad,» rääkis Liivi Amor.

Kaelustatud loomadelt saadud andmete järgi saavad teadlased öelda, et kährikkoeri viivad nende väiksed jalad oma urust seda kaugemale, mida noorem või tõbisem on loom.

«Üldjuhul on terved loomad suvel kutsikate kasvatamise ajal üsna paiksed,» ütles Karmen Süld. Kui kutsikad iseseisvuvad ja pesast hajuvad, siis läbivad täiskasvanud loomad toiduotsinguil pikemaid vahemaid.

Uuringutulemused on näidanud, et terved täiskasvanud isendid on suhteliselt paiksed, noorloomad ja kärntõbised isendid võivad üsna ootamatult kolida ümber paari-kolme kilomeetrite kaugusele. «Tõenäoliselt on põhjus olnud toidu lõppemises ja parema varjepaiga otsimises,» selgitas Karmen Süld.

Murettekitav leid

Kährikkoerte levitatavatest parasiitussidest on inimesele kõige ohtlikum alveokokk-

paeluss (Echinococcus multilocularis), mille esinemise Tartu ülikooli teadlased parasitoloogilise uuringu raames tuvastasid esimest korda ka Eesti kährikkoertel. «Kuigi looduses on selle parasiidi peamiseks reservuaariks rebased, siis võttes arvesse kährikkoerte suhteliselt suurt asutustihedust, on see leid murettekitav,» ütles Karmen Süld.

Inimese organismi võib see väga ohtlik parasiit kõige tõenäolisemalt jõuda koerte kaudu, kes on kokku puutunud nakkust kandvate rebaste või kährikkoerte väljaheidetega.

Väljaheites leiduvad pael-ussi munad võivad sattuda koera karvastikku ning sealt pärast lemmiku paitamist pesemata kätelt inimese organismi.

Sellepärast ei ole inimesel kunagi tark ühegi vabalt elava loomaga otsest kontakti otsida. Peale selle tuleb tihti pesta käsi, sest nii on võimalik pääseda paljudest otsese kokkupuute teel levivatest haigustest.

Kährikkoer

• Kährikkoer ehk rahvakeeli kährik on pika karmi karvaga rebasesuurune koerlane, kelle looduslik levila on Kagu-Aasias. Eestisse jõudsid esimesed kährikud aastail 1947-1948 (erandina tabati esimene küll juba 1938. aastal) Venemaalt ja Läti põhjaosast. 1950. aastal lasti Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonda lahti esimesed 86 Venemaa Kalinini oblastist toodud kährikut.

• Kährikkoer on aktiivne videvikus ja öösel. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid, sest ta on ainus taliuinakut tegev koerlane.

Allikas: keskkonnaministeerium