/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2011/05/11/577786t1hb8e2.jpg)
Aasta 2014 on juba täies hoos ja vaadates seda linnaeelarve mätta otsast saaks justkui tõdeda, et aasta on alanud linnale nagu tavaliselt. Või äkki ikka ei ole?
Kajar Lember: kaasatud või mitte?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks eripärasid, millele tasub tähelepanu pöörata, on see, et Tartu 2014. aasta eelarves on kõikide volikogus esindatud erakondade tööpanus, ning ainuüksi seetõttu oli see omamoodi huvitav ja laiapõhjaline eelarveprotsess.
Eelarve menetluse lõpus said oma sõna kaasa öelda ka uued toimetajad volikogus, kindlasti püüame diskussioonide häid mõtteid kasutada järgmiste eelarvete kokkupanemisel. Eks meie kõigi eesmärk ole ju see, et me kasutaksime eelarveraha võimalikult ratsionaalselt kodulinna elukeskkonna parandamise ja linlaste heaolu huvides.
Selle aasta linnaeelarve teeb eriliseks veel seegi, et osa eelarverahast usaldati oma inimestele, kes kaasava eelarveprotsessi käigus said otsustada 140 000 euro investeerimise üle.
See on esimene selline projekt Eestis ja arvan, et linlaste pakutud ideed väärivad igati tunnustust, ning usun, et mitmed neist viiakse ellu ka tulevaste linnaeelarvete kaudu.
Kodanike kaasamisest linnajuhtimisse ja ka eelarve otsuste juurde on räägitud palju, kuid tegudeni on jõudnud vähesed. Tartu esimesel kaasava eelarve aastal oli kogu meeskonnal palju tööd kõikvõimalike korralduslike küsimustega, sest tegemist oli ju täiesti uue asjaga.
Oluline on siinjuures siiski see, et aktiivsed linlased said ise otsustada, ning seekord tuli võitjaks idee, mille tulemusel saab kultuurikvartalisse tipptasemel esitlustehnika. Oleme lootusrikkad, et võimalikult paljud linlased saaksid seal toimuvatest üritustest osa.
Kogu kaasava eelarve protsess oli hariv ja õppida tuleb kindlasti ka probleemidest, mis selle käigus ilmnesid. Praegu on Tartus üle kolme protsendi elanikke, kellel on eelarveprotsessis kaasarääkimise ja otsustamise kogemus. See ei ole esimese katse puhul halb tulemus.
Arvan ka seda, et kord-korralt on linlased julgemad ja avatumad otsustes kaasa rääkima, sest nähakse, et tõepoolest ongi asi nende endi otsustada.
Kogu protsessi võtmesõnaks on kindlasti arusaadavus ja see, et infot saaksid võimalikult paljud linlased. Üks lahendusi on suurendada turundustegevust, kuid kindlasti ei tohi protsessi maksumus tõusta sellisele tasemele, et varjutab idee enda.
Väga tähtis on ka arutada, kas eksperdirühm peaks rohkem selekteerima, et lõppvooru jõuaksid nii-öelda samas kategoorias võistlevad ideed, või oleks see juba kaasamisprotsessi liigne mõjutamine. Ehk oleks atraktiivsuse suurendamiseks ja reaalse ideede konkurentsi tekitamiseks hoopis mõistlik panna ideed hinnangulise maksumuse järgi eri rühmades kandideerima?
Vastuseta või vaidlusi tekitavaid küsimusi on selle teema juures kindlasti veel, kuid kokkuvõtteks on hea meel, et Tartu on astunud innovaatilise sammu kaasavat eelarvet rakendades, ning kindlasti jätkame seda ka sel aastal. Leheveergudel ja aruteludel kõlanud konstruktiivset kriitikat tuleb analüüsida ja mõelda, kuidas teha kõike veelgi paremini.
Tartu-suuruse linna eelarve koostamine on üpris pikk ja keeruline protsess. Enne otsustamist volikogus on poole aasta jooksul võimalus kaasa rääkida väga paljudel huvirühmadel, sest linnavõim, kes ei kaasa oma tegevuste korraldamiseks olulise põhidokumendi koostamisse linlasi, ei saa küll pikalt pidama jääda.
Konkreetne kaasava eelarve protsess on selles vallas vaid üks, kuid tähelepanuväärne osa, ning omalt poolt jõudu ja jaksu suhtlemiseks, kompromissideks – seda kõike ikka parima kodulinna nimel.