Ants Kask: laiema avalikkuse huvi jäi tagaplaanile

Ants Kask

FOTO: SCANPIX

Iga uus ettevõtmine, millega rahvale antakse otsustusõigusi, väärib äramärkimist. Tartlaste kaasamisega linnaeelarve menetlemise protsessi on võimud kuulda võtnud, et rahva soove ja ettepanekuid tuleb arvestada.

Linna elukeskkonna parandamiseks tehtud 158 ettepanekut oli isegi tublisti rohkem, kui linnavõimud lootsid näha, sest senised rahva küsitlemised on linna elukorraldamise kiituseks andnud ju hoopis roosilisemaid tulemusi. Seevastu jäi kesiseks aga hääletusõigusega isikute osalemine, ainult 3,3 protsenti.

Enamikus ettepanekutes polnud midagi uut, kuigi esmajärjekorras oodati investeerimiseks just uusi ideid ja projekte. Oma ettepanekutes muretsevad linlased enamasti argipäevaste, meid ümbritsevate probleemide pärast, mis korduvad ja mille tegemata jätmist tuleb hoolsatel kodanikel ikka ja jälle silmaklappidega ja kurtidele linnavõimudele meelde tuletada.

Ikka pinkide vähesus

Pinkide vähesus, mingisuguste siltide ja suunavate viitade-tahvlite kinnitamine, kõnni- ja jalgrattateede ehitamine, parkide korrastamine, Emajõe atraktiivsemaks kujundamine jne, jne – need on palju kordi tõstatatud probleemid.

Miks peab linnakodanik pidevalt sellistele asjaoludele tähelepanu juhtima, kui linnavalitsusse on ju rahva raha eest palgatud vastava eriala spetsialistid-ametnikud. See kõik on nende töö ja paljudes ettepanekutes kajastubki just linnavõimude aastatetagune tegemata töö.

2004. aastal asutatud Tartu Eakate Nõukoja asutajaliikmena toonitan, et juba siis taunis nõukoda istepinkide vähesust parkides ja puhkealadel ning tegi selle kohta ka vastavad ettepanekud. Kümme aastat hiljem oleme ikka sama lõhkise küna juures, kaasavas eelarves oli pinkide vajakajäämine üks suuremaid probleeme.

Üks mure on pinkide vähesus, teine aga nende korrasoleku ja puhtuse eest hoolitsemine. Linna ametkond peab tõsiselt mõtlema, kuidas pinke tiivuliste reostajate eest nii puhtana hoida, et neil võiks riideid määrimata ka jalgu puhata.

Hõisata, et andsime rahvale otsustusõiguse osa linnaeelarvest oma äranägemisel investeerida, on nüüd tagantjärele mõistes enamikule ettepanekute tegijatele isegi pettumus.

Hääletusel võitjaks osutunud Magasini ja Laia tänava piirkonna kultuurikvartalile esitlustehnika soetamisega jäi laiemale avalikkusele mõeldud elukeskkonna parandamine hoopiski kõrvale. Mõjule pääses seekord rohkem kildkondlik, noorema generatsiooni tahe. Kuuldavasti tahetakse piirkonda rajada ka koht filmide näitamiseks ja tantsulava, see  meenutab vanematele inimestele nõukaaegset noortele määratud suveaeda.

Linna heast ja rohkem avalikkusele suunatud elukeskkonnast hoolivad kodanikud püüdsid küll oma ettepanekutega puudusi kõrvaldada ja vajakajäämisi esile tuua, kuid seekord see ei õnnestunud.

Peab nentima, et võitjaks osutus tõega mitte mingi argise probleemi lahendus, vaid uudne ja küllaltki mahukas projekt, millesse investeerimisel on tekkinud isegi ettenähtud rahalise katte olemasolu küsitavus.

Rohkem vaja hääletajaid

Ülejäänud hääletusele saadetud 73 ettepaneku saatus on aga teadmata. Missuguses järjekorras toimub nüüd võitjale järgnenud ettepanekutesse investeerimine või tuleb tulevaste aastate kaasavates eelarvetes oma ettepanekuid jällegi korrata?

Kaotajateks osutusid just väiksemad projektid, mida aga oli enamik. Tulevaste kaasavate eelarvete korraldajatel on kindlasti mõtteainet, kuidas pääseksid esiplaanile ka väikeprojektide investeeringud, nende elluviimine teeks heameelt just laiemale avalikkusele.

Abiks oleks siin kindlasti suurema hulga linlaste kaasamine hääletamisprotsessi, sest lõpptulemus sõltub ju toetushäältest. Kuigi tulevikus on lubatud hääletamise korraldamisega VOLISe tehnilised apsud kõrvaldada, siis teise võimalusena võiks juba koos ettepanekute esitamisega kaasneda ka vastavate nõuetega toetusallkirjade kogumine.

Seda juba sellepärast, et paljudel linlastel puudub internetis hääletamise võimalus ja linna infopunktis käimine jääb kas kaugeks või on tülikas. Välja on pakutud ka võimalus anda igale hääletajale mitu häält, sellega tuleksid paremini esile linlaste huvid ja nende arvamustel oleks rohkem kaalu.

Jääb loota, et linnarahvas ei pea aastakümneid ootama, et kord juba esile tõstetud probleemid saaks ka lahendatud.

Kui uskuda linna valitsevate erakondade koalitsioonileppes kirja pandut, siis paljude ettepanekute esitajad tegid arvatavasti tühja tööd, sest nelja aasta jooksul rikastatakse linnaruumi vähemalt 100 uue istepingiga, renoveeritakse ja rajatakse 100 kilomeetri ulatuses jalgratta- ja kõnniteid, rajatakse igal aastal vähemalt üks uus avalik mänguväljak ja ajakohastatakse lasteaedade mänguväljakud, avardatakse linlaste puhkevõimalusi ja käima läheb programm «Emajõgi elavaks!».

Suurt tähelepanu osutatakse ka parkide ja puhkealade korrastamisele ning toetatakse mitmefunktsiooniliste rahvaspordiplatside rajamist.

Seega, suurem osa ettepanekutega haaratud probleemidest peaks leidma lahenduse lähema nelja aasta jooksul. Kuigi paljud ettepanekud ei saanud rahva hääletusel toetust, siis ainult veidi kannatust ja küll tuleb õnn ka ettepanekute tegijate õuele.

Omajagu huvipakkuv ongi siinjuures koalitsioonileppe koostajate tõeliselt fenomenaalne vaist, et leppega lubatakse rikastada, rajada, toetada, renoveerida, nüüdisajastada ja korrastada enamasti just neid objekte, mis on ära toodud juba varem linlaste esitatud ettepanekutes.

Tagantjärele ei saa küll midagi tõestada, kuid oletamist ei saa ka keelata. Kuna linlaste ettepanekud tuli esitada juba septembrikuu algul ja need polnud ka salastatud, siis vähemalt ühel erakonnal oli võimalus neist ettepanekutest välja noppida linlastele kõige enam muret tekitavad probleemid ja need oma valimisprogrammi lisada.

Kasutades suurema venna õigust, jäid need ka koalitsioonileppesse kehtima. Kui see spikerdamise oletus paika peab, siis ei saa seda ka hukka mõista, vaid peab hoopiski kiitma.

Linlaste abiga ja nende meeleheaks on vähemalt osa puudustest, mida senini on eiratud, koalitsioonileppe kaante vahel.

Uusi ja asjalikke ideid

Arusaamist vajab aga siinjuures asjaolu: kui rahvast mobiliseeriva kaasava eelarve abil püütakse ka tulevikus linnavalitsuse kohustuste hulka kuuluvaid lahendamata probleeme lahendada, siis milleks seda korralduslikult küllaltki kallist kaasavat eelarvet üldsegi vaja on?

Võime uhkust tunda, et kaasav eelarve on justkui Tartu vaimu sünnitatud ja riigis esimene, kuid, andke andeks, kaasata linnakodanikke oma kohustuste hulka kuuluvat argist musta pesu pesema ei ole igatahes sünnis.

Saan aru, et hooliv linnakodanik muretseb kõigepealt selle pärast, mis riivab silma ja on iga päev vajaka, kuid tema kohustuste hulka ei kuulu teps mitte ametimeeste eest töö tegemine. Edaspidi tahaks küll ettepanekutes näha uusi ja asjalikke ideid, mis Tartu vääriliselt rikastaks ka linnaruumi.

Tagasi üles