Puulõikaja eelistab üle kõige vappe

Mahagonist valmib laast laastu haaval puulõiketehnikas kartušš, mis hakkab kaunistama Tallinnas ühe kabineti seina.

FOTO: Margus Ansu

Nutikad masinad teevad keerulisi asju. Kolmemõõtmeliste toodete valmistamise tehnoloogia on tunginud ka sellistele käsitsitöö aladele nagu kullassepakunst ja puulõige. Pane aga kullatükk või puupakk aparaadi sisse ja üürikese aja pärast on kaunis asi valmis. Aga ainult asjatundmatu tunneb niisugusest tootest ülimat rahulolu.

Puulõikemeister Agur Ints on näinud masinas valminud keerulise kaunistusega puitesemeid küll ja küll.

«Mõni, kes on niisuguseid kuskilt tellinud, on tulnud nendega minu juurde ja lasknud mul üle lõigata,» ütleb ta. «Masinatöö jääb madalaks ja tuimaks, sümmeetriliseks ja ühesuguseks. Käsitsi tehtud töös on teravus, kontrastsus, sügavus ja kõik muu hoopis teine, see on elavam.»

Peitli ja puuhaamriga

Agur Ints tegutseb Tartu Näituste messihalli juures töötoas põhimõtteliselt samasuguste riistadega, nagu olid Jeesuse seaduslikul isal Joosepil, kes muistsete pärimuste järgi oli puusepp. Ilma peitli ja haamrita ei saanud too õnnis mees kindlasti oma perele elatist teenida.

Meister Ints valib mitmeteistkümne peitli hulgast niisuguse, millega sobib mahagoni pinna kallale minna. Sellest lõunamaisest punasest puidust seinakaunistus kartušš on tema kruupingil sama hästi kui valmis. Et näidata töövõtteid, toksib ta kujundatud taimornamendist mõne laastukese.

Meistri vasakus käes on haamer, mis võhikust vaatajale paistab kui jäme pudrunui. Silindrilise kujuga löögiriist ei lase näppu vigastada. «Raudhaamriga võib saada niisuguse laksaka vastu kätt, et kondid valusad. Sellega ei ole ma peitlist mööda löönud kunagi, ja kui lööksin, ei saaks näpule pihta,» selgitab ta.

Imehaamer on tehtud ülikõvast saarepahast, et pinnakiht vastu peaks. Sellega on kümme aastat peitleid taotud, välja näeb aga nagu uus. Raudhaamril on ka see viga, et hakkab pikapeale peitli pead sööma.

Kartušš valmib Tallinna Gonsiori tänavasse punasest mahagonist kabineti seinale, neid läheb sinna tahvlite vahele 14. «Tuleb üks väga võimas asi,» märgib Agur Ints. «Mulle anti ette joonis, mille järgi ei saanud eriti midagi teha, ja ma pidin ise kavandi joonistama.»

Milline on mahagon võrreldes meie kodumaise puiduga? Mahagonil on kõige olulisem tema punane toon. Pehmuse poolest võrdleb meister seda võõramaist materjali pähklipuuga. Meie kask on tema sõnul liiga pehme, seevastu tamm, saar ja vaher liiga kõvad. Lepp on samuti pehme, kuid kipub vatiseks jääma.

«Kindlasti ei ole mu lemmik tamm, see hakkab kätele,» ütleb ta. «Head on mahagon ja pähkel. Mõlemad näitavad väga ilusasti vormi.»

Nauding vappidest

Kartušš meenutab pisut vappi. Selline võrdlus avab puulõikemeistriga vestluses teema, mida ta võiks jätkata tundide kaupa.

«Selle vapi tegin pärnast, sest see on kerge puit, ei ole liiga raske seinal,» ütleb ta. Jutt käib uhkest ankru, taimornamendi ja raudrüütli peakattega perekonnavapist, mille on kujundanud heraldika asjatundja Priit Herodes ja mis kaunistab üht kodu Rohuneemel mere ääres. Meistri kruupingi juures seinal on peenest ilusast tööst meenutuseks foto.

«Kõige suurema naudinguga ma teengi vappe,» tunnistab Agur Ints. «Selle vapi tegemist ma nautisin eriti. Mõtlesin läbi, kuidas need kõik konstruktsioonilt kokku lähevad ja mis materjalidega katta. Põneva väljakutse annab iga vapp.»

Iseenesest ei ole too perevapp väga suur. Selle kõrval on tudengikorporatsioonide Sakala ja Fraternitas Liviensise omad hiigelsuured ja rokokoolikult keerukad.

Vapi on tellinud meistrilt oma seltsile ka apteekrid ning näiteks Pärnu tuletõrje- ja päästekomando. Seni viimane selline töö, valminud läinud suve lõpul, tundub väga lihtne – Peetri koguduse vapp. Miks nii lihtne? «Teen, nagu tellitakse, mina ise teeksin alati võimalikult keerulise,» selgitab ta.

Tallinn-Pärnu-Tartu

Agur Ints on hea ülevaate oma töödest pannud netisaiti www.antaaria.eu. Vappide kõrval on ka näidiseid tema tehtud intarsiast ja marketriist, puitdetailide koopiatest, ornamentide ja mööbli taastamisest, erikujulistest käsipuudest.

Kõike seda teeb ta ühemehefirmas Antaaria. Selle asutamisele aastal 2006 eelnes õppimine Tallinna ehituskoolis restauraatorite legendaarse õpetaja Rein Tedrekulli käe all, puulõikaja amet Pärnu Restauraatoris ning liitumine Ammende villa restaureerimise ajal Pindisainiga.

Viimati nimetatud koostööst – ja see kestab teisenenud vormis tänini – meenutab puu-lõikemeister hea sõnaga Aivar Roosaart ning tema asjatundlikkust restaureerimises üldse ja iseäranis vanamööbli alal.

«Ta on väga hea silmaga, ta on üks tundlikuma silmaga vendi üldse, keda ma tean,» lisab meister. «Roosaare käe all ma olengi oma põhioskused saanud. Tema ütles, mis on hea ja mis ei ole hea.»

Esimesed puulõike kogemused jagas aga Agurile tema isa August Ints, kes tegutseb samas valdkonnas praegugi Pärnus.

Tartus hakkas Agur Ints tegutsema esialgu ajutiselt 1997. aastal. Emajõelinna tulek oli õnnestunud valik. Õnnega on ta koos 1998. aastast. Just siis jäi ta alatiseks Tartusse, kohtus siin naisega, kelle eesnimi on Õnne.

Abikaasaga koos mitu aastat tööd Herne tänava ühe vana maja kallal andis nii kauni tulemuse, et Supilinna selts kuulutas selle aastal 2007 kõige paremini taastatud majaks. Mõistagi on pereisa oma kodu sisustanud taastatud vana mööbliga, kuid on ehitanud ka täiesti uut.

Peres on neli last: Mia-Karo (12), Johann Erich (10), Mona Eliis (8) ja Ekke Jan (4). Mõnegi mänguasja on isa teinud neile oma käega. Näiteks puumõõgad. Ka tüdrukutele? «Jah,» ütleb Agur Ints. «Tüdrukud ei taha poistest kehvemad olla.»

Tagasi üles