/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2014/01/27/2778946t1hc16c.jpg)
Tartu elamuhaldajate kinnitusel on Tartu linnas tulnud sel talvel ette vaid üksikuid veetorustike kinnikülmumisi. Korteriühistute liidu sõnul on rohkem pahandust sündimas väikseis maa-asulais.
Pakane näpistab torustikke hoiatavalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi 170 elamut haldava-hooldava Tartu Elamuhalduse ASi majahaldur Ragnar Veemaa ütles, et külmumisoht on ilmselt suurim Supilinna korrastamata majades. Tihti jooksevad seal veetorud kütteta koridorides või koridoripõranda all. Hädaennetus käib soojapuhurite ja küttekaablitega.
«Üks külmumine, millest elanikud ise jagu said, oligi äsja ühe Supilinna maja koridori põranda all. Torudele ligi saamiseks on seal põrandas spetsiaalne luuk,» kirjeldas Veemaa.
Klassika: nirisev kraan
Veemaa tuletas meelde, et pakase majja tungi võib teha hõlpsaks hooletult suletud välisuks või kassile lahti jäetud keldriaken. Klassikaline ja kaunis tõhus meetod jäätumise vastu on jätta veekraan nirisema, lisas Veemaa.
Nirisevast kraanist voolab minutis alla saja milliliitri vett. Ööpäeva kestel peaks kogus jääma alla 150 liitri ning kantmeeter vett ei tohiks pidevalt nirisevat kraani läbida rutem kui seitsme ööpäevaga.
«Kantmeeter vett maksab euro ja üheksakümmend senti, töömehe tund 20 kuni 25 eurot, pluss sulatamiseks vajalike masinate rent,» kõrvutas Ragnar Veemaa.
Umbes 80 Tartu korterelamut haldava Kvatro Kinnisvarahalduse OÜ juhatuse liige Andri Krass ütles, et üksikuid külmumisi on ette tulnud, kuid need on kerge vaevaga kõrvaldatud.
«Meie hallatavates majades saab külmumisprobleem esineda üks kord – järgmiseks talveks on nõrk koht majas kõrvaldatud,» rääkis ta. «Viisteist aastat tagasi tuli ilmateate pärast muretseda, nüüd enam mitte.»
Tartu veevärgi juhataja Toomas Kapp ütles, et veevärgi torude kallal pole külm sel talvel suurt pahandust jõudnud teha, kuid kuni lumikate on pea olematu ja pakane jätkub, on ebameeldivused iga päev õhus.
«Maapind liigub, painutab torustikke ja seetõttu on olnud väiksemaid lekkeid, aga ükski suur toru seni ära külmunud pole,» kõneles ta.
Kapp ütles, et kuigi Tartu veevärgi hinnakirjas erakinnistute torustiku lahtisulatamise teenust pole, minnakse püsti hätta jäänud tartlastele ikka appi. Üks meetod, mida veefirma saab erakruntide piiril tänavakaevudes pruukida, on kuuma vee pumpamine piki veetoru tarbimiskoha poole, kuni külmumiskoht lahti sulab.
«Paar talve tagasi oli suurem külm, mis nõrgemad kohad kätte näitas. Tundub, et nüüdseks on paljud oma külmaõrnad kohad korda tehtud,» lisas Kapp.
Tüüpilistesse külmumiskohtadesse, kust torud majja sisenevad, soovitas Kapp peale ajada veidigi lund – niipalju kui seda õnnestub lähedusest kokku kaapida.
«Aga kui toru on külmunud ja ise üles soendatud, tasuks jälgida, et soendatud kohast või selle lähedalt toru lekkima ei hakkaks,» hoiatas ta.
Maal häda suurem
Eesti korteriühistute liidu juhatuse liige Dagmar Mattiisen ütles, et Tartu linnast pole jäätumismurega veel liitu pöördutud, küll aga paljudest maa-asulatest. Esimesed hädakõned tulid 21. jaanuaril.
Mattiiseni sõnul tekitavad nõukogudeaegsete sovhoosi- ja kolhoosikeskuste kortermajad, kust muist elanikke teadmata ajaks ja teadmata kohta ära kolinud, suurt peavalu. Paremal juhul põhjustavad tühjad korterid naabreile vaid suuremaid küttearveid, halvemal juhul torustike jäätumist.
«Paraku ei sätesta eluruumide nõutavat temperatuuri ükski seadus ja ka uude korteriomandi seadusesse seda ei tule,» kahetses Mattiisen. «Väikealeveis on igas majas kortereid, mida ei köeta. Need, kes seal elavad, pole piisavalt kaitstud.»