K, 8.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kas me sellist näitust tahtsimegi?

Raimu Hanson
, reporter
Kas me sellist näitust tahtsimegi?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kompanii tänavalt Tartu kunstimuuseumisse sisenejat võtab vastu Kristi Kongi installatsioon «Kompvekitehas», mis ümbritseb Dan Perjosvchi mustvalget joonistust «Globaalne-lokaalne, Berliin-Basel».
Kompanii tänavalt Tartu kunstimuuseumisse sisenejat võtab vastu Kristi Kongi installatsioon «Kompvekitehas», mis ümbritseb Dan Perjosvchi mustvalget joonistust «Globaalne-lokaalne, Berliin-Basel». Foto: Kristjan Teedema

1. Kuidas saab näitus hakkama kuraator Rael Arteli seatud eesmärgiga? See näeb ette algatada laiemat arutelu selle üle, milline peaks olema tänapäevane kunstimuuseum, millist rolli ühiskonnas täitma, kuidas toimima, kellele ja mida pakkuma.

2. Kuidas kajastub näituse nn hirmude toas, kus on välja pandud Flo Kasearu joonistuste 27-pildiline seeria «Muuseumidirektori hirmud», Rael Arteli senine suhtlemine oma kollektiiviga Tartu kunstimuuseumi direktori ametis?

Peeter Krosmann

Maalija ja Tartu kunstikooli õpetaja

1. Seda on veel vara öelda, aga ma loodan, et inimesed käivad näitusel ja arutelu tekib. Arvestades seda, et läbi kolme korruse on tugevalt propagandistlikku näitust ja seintel suurte tähtedega küsimusi, siis peaks see olema piisavalt irriteeriv, et neile küsimustele vastata.

Propagandistliku all mõtlen ma seda, et väljapaneku võitluslikkus ja suurte tähtedega küsimused tekitavad visuaalselt umbes samasuguse tunde nagu propagandaplakatid.

Ma olen äärmiselt konservatiivne inimene. Mul ei ole midagi meie kaasaegse kunsti vastu, aga mul on probleem aeg-ajalt sellega – ja mitte ainult Rael Arteli kureeritud näitustel –, et sellise kunsti väljapanekud kipuvad minu jaoks tühjaks jääma.

Jaanus Samma maavärinatöö «Filter» tiliseva lühtriga oli väga õige koha peal – arvestades ruumi ja muuseumi olukorda, võibolla ka muuseumi töötajate ja direktori suhteid.

2. See on küsimus, millele tegelikult saaksid vastata Tartu kunstimuuseumi töötajad. Aga kui uskuda hirmude toa joonistusi, siis on olukord muuseumis pentsik, sest töötajate hirmud tunduvad olevat seotud muuseumi juhiga ning juht ise pelgab loodusõnnetusi, sõda ja Godzillat. Päris korras ilmselt kõik ei ole. Kui asutuse töötajad kardavad oma juhti, siis on ikka midagi halvasti.

Ma arvan, et see oli ette teada, et konflikt tekib. Ja nüüd on küsimus selles, kuidas see lahendatakse. Kas leitakse mingisugused omavahelised kompromissid ja saadakse koostööd teha, või kui need konfliktid jätkuvad ja koostöö ei ole jätkusuutlik, siis on Rael sunnitud välja vahetama inimesed, kes ei saa temaga koostööd teha. Või siis vahetatakse välja muuseumi juht, kes ei suuda töötajatega koostööd teha. Muid variante nagu väga ei ole.

Jaanus Samma

Kunstnik

1. Ma arvan, et see on väga hea näitus niisugustel teemadel aruteludeks. Iseasi, kuhu need arutelud välja jõuavad ja kuidas publik selle näituse vastu võtab. Mina ei ole publiku hulgas tavaline vaataja, sest ma ka osalen (installatsioon «Filter» on teisel korrusel – toim märkus).

Ma tahaksin loota, et «Kas me siis sellist muuseumi tahtsimegi?» täidab oma eesmärgi. Ma näen selleks suurt potentsiaali. Näitusel on tõstatatud väga palju erinevaid küsimusi. Osa neist on tõesti «puust ette ja punaseks», iga toa seinal on küsimus väga suurelt. Aga laiemalt võttes on palju teemasid, mis võiksid olla arutelu aluseks.

Minu arvates peab kunstimuuseum olema väga avatud eri tõlgendusviisidele, mis puudutavad ka muuseumi enda kollektsioone ja samuti uue kunsti näitusi. Muuseumid on erinevad, aga Tartu kunstimuuseum – nagu ka Kumu – pakub mõlemat: nii vana kunsti, mis põhineb enda kollektsioonil, ja samuti kaasaegse kunsti näitusi.

Mõlemat peaks väga vabalt tõlgendama, on ju olemas palju nägemisviise. Ma arvan, et võiks kaasata ka mõne teise valdkonna inimesi, kes näevad olemasolevat kollektsiooni hoopis mingi teise nurga alt. Vahel on tunne, et jäädakse kinni oma nišši ja tehakse erinevaid kombinatsioone kollektsiooni põhjal. Et täna näitame kõiki siniseid maale, mis meil on, ja homme teeme näituse kõikidest punastest maalidest ja nii edasi. See ei ole ainus viis, kuidas näitusi võiks teha.

Mul oli siin nüüd tore näha terviklikku näitust, mis on üle kolme korruse ja mis on nii mitmekesine ja rikas. Seal on kollektsiooni paremikku, nagu ka uusi asju. Ma pole nii suuri ja terviklikku näitust Tartu kunstimuuseumis varem näinudki. Kogu muuseum on muutunud, mis minu arvates on eksperimendina hea. Ma ei ütle, et kõik näitused peaksid olema sellised, aga igatahes oli üllatav näha Tartu kunstimuuseumis sellist näitust.

2. Ma ei tea nendest pingetest rohkem, kui ma olen lugenud. Flo Kasearu joonistuste seeria on tõsine, aga samas on see tehtud ka huumoriga ja kohati eneseirooniaga. Minu meelest on see eluterve niisuguste probleemide puhul.

Piret Karro

Semiootika­tudeng ja kultuurikriitik

1. Näitus «Kas me siis sellist muuseumi tahtsimegi?» on väga põhjalik ja läbimõeldud. Pealkirjaks on pandud küsimus, mis eeldab vastust, ning kogu näitus on üles ehitatud samale põhimõttele – dialoogile. Küsimused igas muuseumiruumis ärgitavad publikut Rael Arteliga kaasa mõtlema ning ta pakub omalt poolt kunstnike tööde kaudu lahendusi.

Asjaolu, et nii väärikas asutuses nagu Tartu kunstimuuseum on ühel ja samal näitusel eksponeeritud nii lugupeetuimate Eesti 20. sajandi maalikunstnike kui ka praeguse aja tänavakunstnike töid, kontseptuaalseid videoid ja dokumentatsiooni esoteerilisest praktikast näituse ettevalmistamisel, loob muuseumi kolmele korrusele vaimuerksa, professionaalse, mängulise ja eelkõige avatud meelega atmosfääri.

Loodan, et näitusevaatajad haaravad võimalusest ning annavad tagasisidet, millist muuseumi nemad tahavad.

2. Ma pole kõige õigem inimene sellele küsimusele vastama, kuna Rael Arteli senise suhtlemise kohta Tartu kunstimuuseumi kollektiiviga tean ainult meedia vahendusel. Tööalaselt olen temaga suhelnud kultuurikorraldaja ja -kriitikuna ning siiani on meie suhtlus olnud professionaalne ja meeldiv.

Hirmude tuba näitusel kajastab tõesti mitut musta stsenaariumi, mis muuseumitöötajatel on peast läbi võinud käia, ent usun, et Tartu kunstimuuseumi muutumine Rael Artel Galleryks on sama vähetõenäoline kui näitusemaja otsa pilvelõhkuja ehitamine. Arvan, et Rael Arteli huvi muuseumi juhtimisel ei ole näidata ainult kaasaegset kunsti, vaid muuta muuseum köitvaks laia huvispektriga publikule.

Krista Piirimäe

Kunstiajaloolane

1. Näituse probleemiseade on selline, et tuleb leiutada uus kunstimuuseum. Mina leian, et Tartu kunstimuuseum on juba leiutatud Tartu kunstnike poolt 1930. aastatel. Ja kui Rael Artel tahab teha uue, peab ta võtma sellele asutusele teise nime. Tartu kunstimuuseum on seni ennast väga hästi tõestanud, teda on võetud väga hästi vastu nii Tartus kui ka kogu Eestis ja isegi kaugemal. Tartu kunstimuuseumil on traditsioonid ja siiani on olnud ka teadmine, mida tuleb teha.

Uut muuseumi tahab Rael Artel teha selleks, et – nagu ta on Sirbi intervjuus öelnud – vanast muuseumist ega ka Kumust ei ole midagi üle võtta. Ma tahaksin temalt saada asjalikku analüüsi, miks need asjad, mis varem on toiminud, ei kõlba tänapäeval, ja siis saada positiivse programmi. Sest vastasel juhul on need tema laused nagu nõukogude revolutsionääri jutt kapitalismi mandunud kultuurist.

Kunstinäitustel on kolm funktsiooni: panna mõtlema ja pakkuda meelelahutust, mida praegusel suurel väljapanekul on ka tehtud. Muuseumide näitused erinevad galeriide näitustest aga ka selle poolest, et muuseumi üks funktsioone on inimesi harida, sest kunstiajalugu on rahvusliku identiteedi üks osa. Hariduslik osa on praegusest näitusest jäänud välja. Selle asemel ta esitab inimestele küsimusi, mis on siiski ka hea, näiteks milliseid kunstnikke eksponeerida. Aga kogemused on ju olemas, tuleks küsida eelmiste direktorite käest.

Näitusel on mõni tõesti väga vaimukas tuba. Näiteks ühes on suur kandiline skulptuur ja kolmandal korrusel ühes toas on kaks otsustamise videot.

2. Flo Kasearu joonistuste seeria on lõbus, fantaasiarikas, mulle meeldis! Ta paistab üldse silma oma positiivse vaimukusega. Gräfitite toas on aga pilt koondatud Tammsaarest. Et sügisel pidid muuseumist lahkuma Reet Pulk-Piatkowska ja Tõnis Tatar, siis on see oma endiste kolleegide üle irvitamine, mis ei sobi muuseumisse. Mina näen siin õelust.

Et muuseumi koosolekud on konfidentsiaalseks kuulutatud, siis mina ei tea, mis seal tegelikult räägitakse. Aga ma tean seda, et pinged vähendavad loovust ja töövõimet.

Arvamus

Raimu Hanson

Postimees

Kui kultuuriminister Rein Lang nimetas mullu kevadel Tartu kunstimuuseumi direktori ametisse Rael Arteli, tundsin ma kahesuguseid tundeid. Mul oli kahju, et senine direktor Reet Mark peab lahkuma. Samas tundsin head meelt, et peagi tekib raeplatsi viltuses majas ja samuti kunstimuuseumi Vallikraavi tänava hoones kunstiavalikkust erutavaid värskeid uudiseid.

Ootusteks andsid alust senised kohtumised Rael Arteliga. Kui ta Pärnus tegutsenud omanimelise galerii seadis sisse Tartu linnaraamatukogu keldris, tõi ta sellesse näha moodsa kunsti rohkem või vähem ärritavaid veidrusi.

Paljudele klassikalise maalikunsti ja graafika austajatele ärritavat ja arusaamatut nüüdiskunsti on ta toonud ka Tartu kunstifestivalidele, mis tema koostöös Kaisa Eichega sai nimeks Art Ist Kuku Nu Ut.

Avalikkuse, veel enam aga kunstiüldsuse tähelepanu tõmmata oskab Rael Artel suurepäraselt. Selle poolest on Tartu linn saanud varasemast suuremaks. Ta on jõuline ja tulemuslik tegutseja.

Tema direktoriametis oleku ajal on aga tulnud kirjutada uudiseid samuti seetõttu, et ta on oma jõudu rakendanud ka muuseumi kollektiivi ümber korraldades. Praeguseni palgale jäänud töötajad hoiduvad tema kohta midagi täpsemat ütlemast, kuid on ilmne, et nende igapäevases töös on tunda ebakindlust, isegi hirmu.

Rael Arteli esimene programmiline näitus «Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?» on kokkuvõttes huvitav ja kohati vaimukas ning pakub vaatamist mitme eelistusega kunstipublikule.

Ühtlasi esitab näitus vaatajaile küsimusi – suurte tähtedega eri tubade seintel, veelgi enam aga näituse brošüüris –, millele vastuseid mõeldes võib näituseline äkki isegi tunda, et senine muuseumikorraldus ei olegi parim.

Küsimusi esitada direktor ja ühtlasi selle näituse peamine kuraator Rael Artel oskab. Kas muuseumi kollektiiv peab aga seni üksiku hundina kunstitihnikutes tegutsenud direktori käe all vastu? Kui suurt huvi tunnevad uuenduste vastu muuseumi külastajad?

Vastused kujunevad aasta jooksul, kui väljakuulutatud näituste kava on lõpule jõudnud.

Märksõnad
Tagasi üles