Külma vee austajaid tuleb üha juurde

Igahommikune vaatepilt Anne kanalil: taliujujad lõhuvad päikesetõusu eel jäässe renni ning käivad ükshaaval vees. Mõni kastab end vaid korraks, teine sulistab kolm-neli minutit.

FOTO: Risto Mets

Veidi rohkem kui aasta tagasi vaatasin talisuplusüritusel Anne Ahven teravate jäätükkide vahel sulistavaid inimesi ega mõistnud, miks nad seda teevad. Veel mõned korrad käisin jääaugu kõrval talisuplejaid piidlemas ning ühel hetkel otsustasin ka ise selle ekstreemsuse järele proovida.

Üllatuslikult ei olnud ekstreemsust ollagi. Vette minna oli vaat et lihtsam kui suvel, sest vesi oali pea kümme pügalat soojem kui õhk. Umbes kümneks sekundiks kükitasin kaelani vette. Jääaugust välja hüpates ei hakanud külm, vaid hoopis soe. Lisaks rõõm, et olin iseenda maailmapilti avardanud. Nüüd käin võimaluse korral hommikuti ujumas Anne kanalis. Vähem Emajões ja vahel mujalgi. Hea enesetunde pärast.

Kell seitse hommikul pööravad üksikud autotuled Staadioni tänavalt ühtäkki Emajõe äärde. Masin peatub sadakond meetrit linnaujulast ülesvoolu pumbajaama juures, kuhu talisuplejad on rajanud väikese riietuskabiini. Autost astub välja abilinnapea Vladimir Šokman, kes on jõe ääres ajakirjanikku kohates siiralt üllatunud.

Paar sõna tervituseks ning Šokman tõmbab riided seljast. Jäätükke eemale visates läheb ta kaelani vette ning tuleb seejärel jälle kaldale. Riided selga, kodus kuum tee ja siis tööle. Ja nii igal hommikul juba aastaid, kinnitab ta.

Arst soovitas

Ujumist vabas vees soovitas talle paarkümmend aastat tagasi kopsukliiniku kirurg Andrus Arro. «Immuunsüsteemi tugevdamiseks,» täpsustab Šokman.

Mees suhtus ujumisse alguses skeptiliselt, kuid ajapikku hakkas see talle meeldima. Aasta-aastalt venis ka ujumishooaeg järjest sügavamale sügisesse, kuni ta kuulis jääaugus käijatest. 1997. aastast käib ta ujumas igal hommikul. Tööpäeviti varem, nädalavahetustel käib seltskond vees kella 10 paiku.

«Ujumine teeb tervist tugevamaks,» on Šokman veendunud. Viirushaigustest ei pääse tema sõnul ka taliujujad, kuid nad põevad tõbesid märksa kergemini.

Mõni üksik päev võib ujumises asjatoimetuste tõttu ka vahele jääda. Siis aitab lumes püherdamine või külm dušš.

Iga päev jääaugus käijaid on Šokmani hinnangul Tartus poolesaja ringis. «Paari viimase aastaga on neid tublisti lisandunud.»

Külmas vees käimine pole siiski päris ohutu. Südamehädade ja krooniliste haiguste korral tuleks kindlasti arstiga nõu pidada. Veelgi suurem oht on liigne uljus, rõhutab Šokman. «Käraka mõju all vette lihtsalt ei minda!»

Füüsist ja vaimu kosutav

Kolme aasta eest jahedas vees kümblemisega alustanud triatleet Margus Püvi jõudis ala juurde Tallinna taliujujate soovitusel. Peale triatloni tõsisemalt ka jalgrattasõidu, jooksmise ja mägironimisega tegelenud Püvi võttis pakkumist kui võimalust midagi uut proovida. «Mulle hakkas see kohe sobima,» kinnitab ta.

Lisaks keha ja vaimu kosutamisele tunneb Püvi, et ka tervis on paranenud. «Köha-nohu on kadunud ning palavikus pole ma olnud enam kolm aastat.»

Anne kanalis käimist alustas ta koos kahe treeningukaaslasega. Järk-järgult tekkis huvilisi juurde. Möödunud talvel, kui suplejad said hakata kasutama Anne kanali vetelpäästemaja, muutus seltskond lausa rahvusvaheliseks. Vette läksid nii turistid Soomest kui külalistudengid lõunamaisest Türgist.

«Haigeks pole neist keegi jäänud,» julgustab Püvi ka kõiki teisi talisuplemist proovima. Ujujad kogunevad kanali äärde tööpäeviti kell 8.15.

Vette ei tohi kedagi sundida. Selleks peab ise valmis olema, leiab Püvi. Kes saab hirmudest üle ja seda proovib, tahab veel.

Varem varbad pidevalt külmetasid, nüüd on see mure kadunud, kiidavad nooremad naised. Eakamad kinnitavad, et kroonilised liigesehädad neid enam ei kimbuta.

Koos ujumas käimine hõlmab ka seltskondlikku tegevust. Nii on Anne kanalis vabariigi aastapäeva puhul tulemas taas pingviinide paraad ehk kostümeeritud ujumine. Mullu meelitas taliujujate šõu jääaugu ümber sadu linlasi.

Talvel vees käimine pole Emajõe kallastel sugugi viimaste aastate avastus. Ujumisega tegelevatest seltsingutest leiab kirjalikke allikaid juba 1930. aastatest.

Nõukogude ajal kehakultuuriajakirjad lausa propageerisid seda harrastust, rõhutades karastamise rahvamajanduslikku tähtsust. Ühed käisid külmas vees, et ravida mitmeid haigusi, kui muud meetodid enam ei aidanud. Teised käisid jääaugus selleks, et haigusi vältida.

Taliujumisfestival Peipsil

Peeti ka suplejate statistikat. 1967. aastal ajakirjas Kehakultuur avaldatud artiklis väidetakse, et vees käinute seas vähenes külmetushaiguste põdemine 72 korda. See omakorda vähendas kaotatud tööpäevade arvu 39 korda.

Toona peeti taliujumises ka võistlusi. Näiteks korraldati Peipsil 1966. aasta aprillis Jäälahingu aastapäeva puhul suur rahvusvaheline taliujumisfestival.

Taasiseseisvunud Eestis vahepeal soiku jäänud taliujumine on viimastel aastatel taas pead tõstmas. Tartus peeti sügisel teist korda taliujumisfestivali Anne Ahven. 22. veebruaril tuleb Tallinnas juba mitmendat korda rahvusvaheline ujumisvõistlus Pirita Open.

Märtsi lõpus lähevad ka mitmed eestlased taliujumise maailmameistrivõistlustele Soome Rovaniemisse.

Tagasi üles