Luuleanniga pime tüdruk tipib poeesiat

Tartu Emajõe kooli 11. klassi õpilane Varvara Kuritsõna on suure siseilmaga tüdruk, kelle ilmne anne on luuletamine ning kellele saab ta uuest arvutist suur abiline. Foto: Margus Ansu

Varvara Kuritsõna silub oma uut, daamilikult valget sülearvutit, lülitab punktkirjaklaviatuuri ja näppudega lugemise seadme sellele taha ning jääb ootama, et arvuti midagi ütleks.

Arvuti on esialgu unise häälega, venitab sõnu nii, et neist sugugi aru ei saa, ja Varvara Kuritsõna turtsatab: «No mis siis nüüd. Mis sa jonnid!»

Tüdrukul on komme asjadega rääkida, nagu oleksid need sõbrad või vähemasti head parntnerid. Näiteks oma flöödile võib ta enne mängimahakkamist öelda: «Ära nüüd alt vea!»

Uue sülearvuti koos lisaseadmetega kinkis Tartu Emajõe kooli õpilasele Varvara Kuritsõnale Tartu Lionsi klubi. Üks lõviklubiliige Uno Heinola oli reedel Emajõe koolis vaatamas, kuidas Varvarale nende kingitus meeldib.

«Ma ei ole uue arvutiga veel harjunud, aga küll ma harjun,» ütleb 18-aastane tüdruk sõrmedega uudishimulikult uut abilist kompides.

Nägemist pole meeles

Varvara Kuritsõna sündis nägijana. Raske haigus tabas teda aasta ja kahe kuuselt ning keerulise operatsiooni tõttu kahjustus nägemisnärv. «Ma ei mäleta nägemisest midagi, ma ei oska seda ettegi kujutada,» ütleb ta ning arvab, et need, kes on nägemise hilisemas eas kaotanud, tajuvad selle puudumist hoopis traagilisemalt kui tema.

Varvara on väga palju lugenud ja suure fantaasiaga tüdruk, kes ka ise on poeet. Ta luuletused peegeldavad sisemaailma pingeid ja igatsusi, on täis keerukaid kujundeid ja hästi kokkusobivaid riime. Üks ta viimaseid luuletusi räägib kirja ootamisest.

«Minu luuletused ei tule siit,» ütleb Varvara ja puudutab pead. «Need tulevad siit,» sõnab ta ja paneb käe oma rinnale.

«Ka Homeros oli pime,» ütleb ta seejärel vaikselt ega kurda, et nägemismeel ta inspiratsiooni ei toida.

Varvara päriskodu asub Sillamäel, ta emakeel on vene keel ning ka ta luuletused on venekeelsed. Koolis korraldatud talendikonkursil astus neiu teiste ette just oma ballaadidega, aga paraku ei saavutanud erilist tähelepanu.

«Ma olin esialgu pettunud küll,» tunnistab ta.

Tartu Emajõe kooli direktor Arvo Pattak selgitab, et Varvara on väga eriline tüdruk. Ei ole just palju niisuguseid lapsi, kes luulemaailmast vaimustuksid  ja seda kunsti ka ise meistrina valdaksid. Et talendikonkursi kohtunikeks olid kaasõpilased ning et Var-vara luuletused on pikad, siis küllap väsisid kohtunikud neid kuulates lihtsalt ära.

Eriline tüdruk

Varvara lemmikained on kirjandus ja ajalugu ning ta soovib saada õpetlaseks. «Aga ma tahan tulevikus kindlasti käia massaažikursustel, sest mulle meeldib väga see mõte, et mu käed võivad teha kellelegi head,» ütleb ta.

Varvara Kuritsõnal on unistus, aga niisugune, mis kunagi ei täitu. Ta unistab, et võiks kuidagi siseneda oma lemmikraamatute tegelastega ühte maailma ja elada seal koos nendega nagu muinasjutus.

Tartu Lionsi klubi
Heategusid nägemispuudega inimeste abiks:
• kolmele Tartu Emajõe kooli õpilasele arvuti ostmine,
• kolmele pimedale inimesele juhtkoera muretsemine.