Parim viis hästi elada on koolis käia

Inglise keele tunnis istuvad kõrvuti otsekui lapselaps ja vanaisa ehk Veiko Tamm (vasakul) ja Arnold Oja. Mõlema seisukoht on, et vanus ei saa olla takistus sellele, et elus midagi juurde õppida. Foto: Kristjan Teedema

Tartu rahvaülikooli õppijad kirjutavad elamuslikke lugusid. Arnold Oja on kauaaegne õppejõud, teinud teadustööd ja uurinud küberneetika, psühholoogia ja loogika rakenduslikke küsimusi. Eelmisel sügisel liitus ta Tartu rahvaülikooli inglise keele rühmaga.

Põhjus oli lihtne.

«Mul hakkas kaduma side oma laste ja lastelastega. Nemad räägivad sageli inglise keeles, näiteks siis, kui keegi on välismaalt külas,» põhjendab Arnold Oja. «Minul puudub see rääkimise automatism. Ja arusaamist segab, et kõik räägivad väga kiiresti. Ma ei saa vestluses osaleda.»

Küsimuse peale, kui vana on Arnold Oja, räägib mees mõistujuttu. Ütleb, et täpselt ei tea, on selle unustanud. Aga tal on selgelt meeles, et ta tütar on vanaema ja poeg vanaisa.

Samas rühmas õpib inglise keelt ka 37-aastane Veiko Tamm. Ta on lõpetanud kehakultuuriteaduskonna, kuid treeneri ega õpetajana ta ei tööta. Temast sai müügiinimene.

Tamm ütleb, et inglise keelt läheb vaja igal sammul. Ja õppida väga keeruline ka ei ole, sest inglise keelt näeb ja kostab kõikjalt: filmidest, internetist, suhtlusringkondadest. Nüüd tuleb vaid sõnavara suurendada ja grammatikast aru saada.

Tartu rahvaülikooli töötajad tajuvad oma klientide õppimiselamusi kogu aeg. Koolitusjuht Ingrid Leinus ütleb, et lausa patt oleks neid lugusid ainult enda teada hoida ning seepärast otsustasid nad neid koguma hakata.

«Teisedki inimesed võivad neist innustust saada,» põhjendab ta.

Ingrid Leinus on viimasel ajal isiklikult pöördunud nende õppijate poole, kelle kohta ta teab, et nende elus on toimunud mingi muutus ning tõuke selleks on andnud rahvaülikool.

Heaks näiteks on 34-aastase Pille Petersoni  lugu.

Pille Peterson mäletab juba lapsepõlvest seda, kuidas laupäevase koristuspäeva parim hetk oli see, kui ta võis minna vaasi värskeid lilli tooma. Või kuidas ta koos venna ja õega korraldas kodus esimese lillenäituse, kus ta pani naadilehti ja ristikheinaõisi purkidesse ning sättis need purgid pingile ritta.

Kui Pille Peterson oli suuremaks saanud, võttis ta osa juba Rannu keskkooli lilleseadevõistlustest ning tema esimene auhind oli tükike Oasise firma plastvahtu. Seda hoidis ta kapi peal mitu aastat, enne kui raatsis kasutada.

Maaülikoolis maamõõtmist õppides märkas ta seal vabaainena lilleseadekursust, aga selle tunni aeg kattus kahjuks erialatunni ajaga. Siis proovis ta lilleseadet õppida rahvaülikoolis, aga raha puudusel jäi see pooleli.

Läks mööda mitu aastat. Pille Peterson töötas pangas tellerina, kui ta võttis end ühel õhtul käsile ja mõtles korralikult järele, mida tahab. Ning seejärel korraldas ta oma elu nii, et läks uuesti rahvaülikooli lilleseadekursusele.

Kõik see lõppes sellega, et eelmisel suvel lõpetas ta kaugõppes Räpina aianduskoolis floristi eriala ning nüüd töötab iga päev lillepoes. Oma suved veedab aga pulmades – lilli seadmas.

Pea ees ootamatusse

Koolitusjuht Ingrid Leinus jätkab, et vahel on inimesed igasugusteks asjadeks valmis. Kõige ootamatumatekski, ja selle kinnituseks võib lugeda 33-aastase Mihkel Lemberi  lugu.

«2011. aasta lõpus olin end oma kaheksa aastat kestnud tööl detailplaneeringute koostajana ammendanud ning letargiliseks, hädavaevu oma ülesandeid täitvaks olendiks mandunud,» jutustab Mihkel Lember. «Mul ei olnud aga ei pealehakkamist ega otsustavust endaga midagi ette võtta.»

Ta jätkab, et õnneks oli tema ülemusel rohkem meelekindlust ning nii avastas ta end 2012. aasta algul esimest korda elus töötuna. See oli suur ehmatus. Samas taipas ta, et nüüd oli tekkinud hea võimalus muid asju proovida.

Edasi jutustab Mihkel Lember sellest, kuidas üks endine kursuseõde kutsus teda rahvaülikooli tasuta loengut kuulama. Selle teema oli tantra. Lember meenutab, et sõna tantra oli talle tuttav ning see seostus mingi idamaise seksikunstiga. Kui ta end siis loengusse kohale vedas ja lektorilt kuulis, kuidas võiks mehe ja naise suhe toimida ning mida tantra sel teemal õpetab, leidis Lember, et jah, see on päris huvitav.

Järgmised loengud maksid aga raha ja see oli kõhkluse koht: kas niisugune asi on ikka väljaminekut väärt? Seni oli Lember pidanud end pragmaatikuks. Seda, mida ta pole oma silmaga näinud või käega katsunud, pole olemas, arvas ta.

Aga ta liitus siiski kursusega ja püüdis hoolega kaasa teha kõik meditatsiooni- ja joogaharjutused, mis sest, et nende mõtet ta iga kord ei mõistnud. Kuni selle hetkeni, mil tema maailma tajumise võime hämmastava kergusega avardus. Tol päeval koges ta seda, kuidas üks tavaline kaisutus ühe partneriga ei tekitanud temas mingit emotsiooni, aga teise partneriga oli see eriline hohohoo-elamus.

Mihkel Lember teab nüüd, et inimestes, kes on mingi ühise vaimse huvi tõttu kokku tulnud, võib suure tõenäosusega leida mõttekaaslasi ka laiemas plaanis. Nii tutvus ta kursusel ühe mehega, kes kutsus ta oma firmasse tööle ning kellest sai tema sõber ja toetaja. Inimene, kes aitas muu hulgas ka temas pesitsenud disainihimu äriks vormida.

«Ennast muuta ja ületada on raske, tüütu, aga oi kui magusaid vilju andev! Minu kogemuse põhjal on see parim viis tõeliselt elada,» kirjutab Mihkel Lember oma loo lõpus.

Ideed kui marjad metsas

Kõnekas on ka 49-aastase Olev Matti lugu, kes on osalenud eripalgelistel koolitustel alates inglise ja hiina keelest, kiirlugemisest, matka- ja arvutiõppe kursustest kuni eksootiliste toitude töötoani välja.

Olev Matti enda ettevõtte tegevus hõlmab metsandust, puhkemajandust ja kinnisvaraarendust. Ta ise on öelnud, et tänu rahvaülikooli koolitustele on tema enesekindlus ja julgus erineda ning arvamust avaldada suurenenud. Ka oma ärile näeb ta kõigest sellest kasu saavat, sest aina tekivad uued ideed.

Koolitusjuht Ingrid Leinuski ütleb neid lugusid lehitsedes, et on tõsi, et inimesed leiavad õppima tulles otsekui uue hingamise, teinekord soovivad nad end lihtsalt laadida ja argipäeva tööväsimust maandada.

Kaasahaarav on 50-aastase Marina Matsoni lugu kuidas ühes rahvaülikooli uudiskirjas hakkas talle silma ekskursioon Kirna mõisasse ning kuidas see äratas temas huvi feng shui vastu.

Oma loos ütleb Marina Matson: «Tuleb teadlikult soovida seda, mida tegelikult tahad. Nüüd olen oma mõtetes palju positiivsem. Väga hea tunne on endaga rahul olla. Olen ka tagasilöökidesse hakanud uutmoodi suhtuma. Varem oli nendega nii raske leppida, nüüd saan aru, et need tahavad mulle millestki märku anda ja et tuleb rahulikult vaadata, mis see on. Kõik need õpetused ammutasin ma feng shui loengutest.»

Marina Matson on raamatupidamisfirma omanik.

Teisi inspireerida on rõõm

Tartu rahvaülikooli koolitusjuht Ingrid Leinus tõdeb, et ilmselgelt soovivad inimesed oma elamusi jagada. Algul ütlevad kõik, et nad võiksid pigem rääkida, mitte kirjutada, sest pole mingid kirjutajad. Natukese aja pärast saabub aga tõeliselt põnev kirjatükk. «Oma loo kirjutamine aitab ilmselt ka endal näha, kui palju on ta edasi liikunud. Samuti on teiste inspireerimine igale kirjutajale suur rõõm,» ütleb Leinus.

Tartu rahvaülikooli õppijalugusid saab peagi sirvida rahvaülikooli veebilehelt www.rahvaylikool.ee.