Olev Raju: Tartu poliitika on pöördunud inimese suunas

Olev Raju (Eesti Keskerakond). Foto: Margus Ansu

Kohalike omavalitsuste valimised oktoobris tõid Tartule uue volikogu ja uue linnavalitsuse. Stenbocki majale lähedalseisvad kommentaatorid on püüdnud küll väita, et ega midagi ju ei muutunudki, kogu Eesti liigub edukalt – kui mitte just viie rikkaima riigi suunas, siis valitsuse targal juhtimisel endisel kursil. Ja näitena tuuakse Tartut. Kas ja mis on Tartus siiski muutunud?

Volikogu uuenes suuresti

Praegu Tartu linnavolikokku kuuluvast 49 liikmest oli vahetult enne valimisi volikogus 25, veel viiel uue koosseisu liikmel on varasem omavalitsustöö kogemus. Seega on vahetumine arvu poolest tavaline, kuid sisult siiski tavalisest suurem.

Varasematel kordadel sulandusid uued liikmed fraktsioonidesse suhteliselt valutult (vanad olijad kui mentorid olid olemas), nüüd on pilt keerulisem.

Ühel uuel saadikurühmitusel pole sisuliselt kogemusi (volikogu liikme staatus 25 aastat tagasi on pigem segav kui soodustav tegur, sest NSV Liidu lammutamise aegne tegevus ja praegune olukord on tohutult erinevad) ning ka teisel rühmal lööb läbi kogemuste puudus.

IRLis on kogemustega saadikud, kuid mõned uued ja ägedad on siiani domineerinud. Kuid aktiivsus on hea vaid siis, kui seda rakendatakse linna huvides ja kehtivatest seadustest lähtudes.

On asju, mida ei saa lahendada linna tasandil, need nõuavad otsuseid Toompeal. Jah, pahatihti on need asjad jalus linna elu arengul, kuid kohapeal neid lihtsalt ei saa lahendada. Samuti tuleb selget vahet teha isiklike huvide ja solvumiste ning linna asjade vahel.

Kui siia lisada ka suhteliselt suur saadikute vahetuvus koalitsiooni kuuluvates erakondades, siis saabki selgeks, et volikogus on palju väheste kogemustega inimesi. Ja see on ka tuntav.

Kui eelarve kavale tehakse märkus, et kuidas nii, 2014. aastal pole kavas lisada ühtegi lasteaiakohta (tegelikult üle 200), siis ilmselt on raskusi eelarve lugemisega. Kui sellele järgneb ettepanek võtta uue lasteaia ehituseks kaks miljonit laenu, siis näitab see, et ei tunta ka omavalitsuste laenamiskorda ja laenulimiitide seisu.

Praeguse seisuga ei tohi Tartu lihtsalt endale lisalaene lubada. Väike olemasolev laenulimiidi varu võib iga hetk mängu minna mistahes avarii korral. Kesklinna lasteaia varisemisohu probleemi suutsime kuidagi veel lahendada piiratud laenulimiite kulutamata, eelarve summasid ümber tõstes, aga iga järgmine selline pauk vajab rahastamiseks küll laenu. Ja kui siis limiiti enam pole, on kuri karjas.

Eeltoodud ilmingud – ja rida teisigi asju – on seletatavad ilmse kogemuste puudumisega ja kaovad pikkamööda. Küll aga teeb murelikuks aeg-ajalt esile tulev loogika puudumine.

Kui üks ja sama inimene nõuab olulist valitsemiskulude kärpimist ja samal ajal ka seda, et kõigist komisjonide istungitest tehtaks pilt internetti ... Olukorras, kus volikogu enda istungite ülekandeid jälgib tavaliselt ühekohaline arv inimesi. Mis loogika siin on?

Samuti teevad muret katsed volikogu istungeid kasutada kas isiklike arvete klaarimiseks või siis endale või oma ettevõtlusele kasu saamiseks. Tartu on suutnud siiani sellistest asjadest üldjuhul hoiduda. On oluline, et see nii jätkuks.

Linnavalitsuse poliitika

Iga kett on nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Eesti ühiskonnas on juba mitu aastat selleks lüliks tavaline inimene. Laulva revolutsiooni ajal oldi valmis mingi aeg sööma kasvõi kartulikoori, peaasi, et see jama ükskord lõppeks, nüüd on inimeste kannatus õigustatult lõppenud.

Euroopa Liidu ühtses majandusruumis ühtlustuvad möödapääsmatult nii hinnad kui palgad. Hinnad on seda juba suures osas teinud, palgad veel mitte. Seetõttu on inimeste elatustase madalam, kui ollakse nõus leppima, ahvatlus minna välismaale töötama (Euroopa Liidu palga eest!) aga suur.

Vähegi korralike inimeste kinnihoidmiseks tuleb möödapääsmatult suurendada palku, seda enam, et inflatsioon on suur. Tartu on seda teed nüüd liikumas.

Veel aasta tagasi teatas nii mõnigi mees, et viieprotsendiline palgatõus on lubamatu. 2014. aasta eelarves suureneb lasteaednike, sotsiaal- ja kultuuritöötajate ning veel mõnede teiste suhteliselt tagasihoidliku palgaga töötajate palk 10 protsenti.

Viieprotsendiline tõus 2013. aastal jäi alla Eesti keskmisele palgatõusule (ilmselt 6,5–7%, andmeid veel pole), 2014. aastal ei tohiks sellist allajäämist enam juhtuda. Just näo pööramine inimese poole on põhimõtteline muudatus Tartu linna juhtimises. Inimesed betooni asemel!

Näo pööramine inimese poole ei tähenda ainult konkurentsivõimelist palka. Juba 40 aastat tagasi tehtud uuringud (siis küll eelkõige maapiirkondade kohta) näitasid, et elu saab säilida ja edeneda vaid seal, kus on olemas lasteasutused.

Koolide tase on Tartus tavapäraselt hea, koolivõrgu korrastamisel on linnal nii mõndagi kaasa rääkida. Koolide seisukohast on tähtis, et riik täidaks oma lubaduse ja tagaks Tartule eripedagoogide palgaraha. Siis oleks võimalik jätkata palkade tõstmist juba sel aastal.

Küll on aga muresid koolieelsete lasteasutustega. 3–7- aastastele on kohtade arv piisav (linnas tervikuna, mitte igas linnaosas), alla 3-aastaste kohti aga napib. Sel aastal on linnal kavas toetada erasektoris 248 lasteasutusekohta, lõviosa neist uusi. Lootusi on, et kohtade arv kasvab isegi kiiremini. Seega peaks mitme aasta järel olukord lasteasutuste kohtadega paranema.

Ka on kavas sellest sügisest suurendada esimest korda kooli minejate toetust 50 euro võrra.

Resümee: Tartu poliitikas on muutunud nii mõndagi, rõhuasetus on pöördunud selgelt inimese suunas.

Loe ka: Kes on kes Tartu linnavolikogus, TPM, 6.1.