Juhtkiri: suvel on palju kaotada ja võita

Tartu Raekoja platsi välikohvikud. Illustreeriv foto. Foto: Margus Ansu

Suvi toob inimesed majadest välja. Suvi paneb meid liikuma paigast paika. Suvel on igal pool avaram olla ja nii laienevad juba esimeste ilusate ilmadega söögipaigad tänavale. Ikka selleks, et tartlasel, linna külalisel või turistil oleks mõnusam ja lahedam. Ega kujutakski enam suvist Tartut ette rohkete kesklinna tänavakohvikuteta, aga paraku on hakanud üha sagedamini kostma ka nurinat vabaõhuteeninduse üle.

Peamine häda on see, et toitu, pahatihti ka esimest suhtlust teenindajaga tuleb liiga kaua oodata. Eriti käib see lõunaaegsete tipptundide kohta, aga ooteajad on pikad ka nädalavahetustel, ja nagu eelmisest suvest mäletame, linna rahvarohkete ürituste ajal.

Üheks põhjuseks on arvatud n-ö saalitöötajate vähesust, sest paar-kolm vilkalt laudade vahel sebivat teenindajat lihtsalt ei jõua kiiresti kõikide juurde. Teine põhjus peitub kindlasti köögis, sest kokkade, pliitide ja ahjude jõudlusel on piir.

Nagu selgus Tartu Postimehe ajakirjanike katsesöömisest Raekoja platsi välikohvikuis, kulus ka suhteliselt kiiresti valmiva päevaprae tellimiseks-saamiseks-söömiseks-maksmiseks tunni ringis aega.
Kui tullakse tühja kõhuga piiratud aja jooksul einestama, siis on seda liiga palju, ning järgmisel lõunatunnil see klient sinna kohvikusse enam ei tule. Ja kel kiiret polegi, kui tahetakse vaid pisut näksida ning juttu ajada, siis tühi laud ei meelita neidki tagasi tulema.

Iga kaotatud klient on kaotatud raha, kahjuks mõjutab ka söögikoha ning – need pole suured sõnad – kogu linna mainet, kui silmas pidada suvist turistide hulka. Ning suvel võib leida, paraku ka kaotada väga palju kliente, võrratult rohkem kui neid talvekuudel meie kohvikute või restoranide ustest sisse astub. Pole vist vale öelda, et toidukohtade pidajaile on äriliselt kõige paremad viis kevadist ja suvist kuud, mil tuleks ka omaenda kasumi nimel maksimaalselt pingutada.

Kas selleks palgatakse juurde teenindajaid, täiendatakse köögiinventari, kohendatakse menüüd või leitakse mõni muu moodus, aga nupukas omanik peaks mõistma, et üks pettunud klient ei jää üksikuks, kuivõrd teave liigub suust suhu. Peaks teadma, et söögi- ja joogipausi mõnususe kannab väliskülaline üle tervele linnale, seda oma kaasmaalastelegi kiites. Või teeb vastupidist. Turistid on aga olulised tervele linnale.
Klient, olgu ta siis turist või eestimaalane, on kohviku ainus sihtmärk, sest klientidest see ettevõte ju elabki. Püüdke siis meid, aga ärge saamatusega peletage!