Jüri Kõre: raha ja vaim – kuidas neid ühendada?

Jüri Kõre. Foto: .

Sõbrad on head. Ja eriti hea on, kui kauged sõbrad külla tulevad. Aprilli viimasel nädalal olid tartlastel külas linnafoorumi korraldajad kaugelt Tallinnast.

Sõnum, mis sellest üritusest tartlasteni jõudis, pole iseenesest uudiskünnist ületav. Et mida rohkem asutusi kesklinnast kaugemale kolib, seda vaesemaks linnaelu muutub. Ja et ülikooli (füüsikahoone) Maarjamõisa kolimise plaanid on kesklinnale eriti hukatuslikud (TPM 18.05).

Sedasama sõnumit, isegi laiemas kontekstis, on konservatiivse mõtlemisega kodanikud püüdnud otsuste tegijatele «müüa» juba 1990. aastate algusest – nii kaua on kestnud kesklinna tühjenemine.

Kuidas asjad algasid

Algust ei teinud sugugi ülikool. Esimeseks sammuks – Tartu vaimu ülistus! – oli linna keskele paigutatud tankla ja hamburgeriputka, edastades varjatud sõnumi, mis on kesklinnale tähtis.
Siis võttis linna oma raudsesse haardesse riik, paigutades sissesõiduteedele vahipostidena tartlasi valvama politsei, posti, pensionikassa, passilaua, vangla... See oli järgmine väike samm kesklinna tühjenemise suunas.

Edasi andsid tõsise hoo asjade arengule juba ettevõtjad, täites linnaservad väiksemate ja suuremate karpidega, luues igava ja improvisatsioonitu keskkonna, kus elu kulgeb laulusalmi järgi vaikses tiki-tiki-tak-rütmis.
Need karbikülad, kust nädalavahetusel maale sõites saab möödaminnes kartuliseemne, kunstnikerdustega kummuti, kombaini vms kaasa haarata, on iseenesest mugavad. Otstarve pühendab abinõu.

Aga miks näiteks linna suurim, tõsi mitte kvaliteetseima kaubaga noorte rõivapood (Takko) on linnaservas, samal ajal kui noored on ometi kesklinnas? Või et kallist brändikaupa müüakse mitte äritänaval raha kulutama tulnud linlasele või turistile, vaid bussijaama külge kleebitud kaubamajas maale vanaema juurde ruttavale lapselapsele? Neid asju on ärivaistuta inimesel raske mõista.

Mida sellest järeldada. Lihtsalt Tartu linnaplaneerimist ei saa hinnata selle kogemuse järgi, mida võib saada tarkadest raamatutest või õppereisidelt.

Tegemist on omalaadse fenomeniga. Tartu ei taha olla saja tuhande elanikuga mõnus ülikoolilinn, Tartu tahaks olla vähemalt miljoni elanikuga keskus 5–7 miljoni elanikuga tagamaal.

Kolm Tartut

Kirjanik Mart Kivastik solvas mõni aasta tagasi oma kaaslinlasi, nimetades neid kaupmeeste ja käsitööliste (originaalis küll seakasvatajate) järeltulijateks. Aga nende hulgast on ju kõik linlased kogu maailmas pärit. Alles siis, kui Karl Marx mõtles välja kapitalismi, said neist tööstustöölised.

Paraku tartlasi Marxi õpetus ei mõjutanud, alles Nõukogude okupatsioon tegi Emajõe Ateenast tööstuslinna.

Olles 1980. aastatel päris põhjalikult tegelenud linnasotsioloogiaga, saan ma väita, et sel ajal mahtus linna halduspiiridesse kolm eri Tartut: ülikooli Tartu, tööstuse Tartu ja okupatsiooniarmee Tartu. Need kolm olid üksteisest eraldatud ruumiliselt (muu hulgas ka töötajate elupaigad), veel rohkem aga sotsiaalselt.

Paratamatult lõi 1990. aastate laulev revolutsioon mõlemad, nii linna ruumilise kui ka sotsiaalse pildi, segamini.

Londoni pommitajateks kutsutud lennukid läksid õnneks tagasi itta. Neist maha jäänud ekipaažid ajavad varjatult oma äri ja muid asju, näidates oma jõudu ainult 9. mail. Käsitöölised (tööstustöölised) on aga kasvatanud auväärsete kaupmeeste ridu.

Kõige stabiilsem ongi ju olnud ülikooli Tartu. Aga paratamatult peab temagi üldise dünaamilisusega kaasa minema. Ei maksa unustada, et kunagi mõnusalt kesklinna ära mahtunud viie tuhande üliõpilase asemel peab täna auditooriumidesse ja laboritesse mahtuma kolm korda rohkem tudengeid.

Kas füüsikahoone võimalik kolimine Tähe tänavalt Maarjamõisa on ikka see kõrs, mis kaameli selgroo murrab ja elu kesklinnas kustutab? Vaevalt küll. Ehitusfirma Merko kaebas volikogu (sh allakirjutanu) kohtusse, sest volikogu ei nõustunud firma sooviga ehitada Tähe ja Pargi tänava vahelisse kvartalisse hästi palju elamispinda.

Eks kohus otsusta: kui elu on kesklinnas vähe, küll siis firma võidab. Ja elu tuleb mis mühiseb (eelkõige muidugi mehaaniline elu, uued autod). Pealegi, füüsikahoone oma spetsiifiliste nõudmistega on nüüd vaevalt see ehitis, mille asukoha peaksid kesklinna jubedaid karpe täis projekteerinud arhitektid otsustama. Karp Maarjamõisas ei loo head keskkonda. Kuid karp kesklinnas rikub head keskkonda.

Suurlinlik tulevik

Kindlasti on meil ühine mure ülikooli kui toimiva struktuuri ja tema ajalooliste hoonete tuleviku pärast. Linlaste ja ülikoolipere mure. Samas tundub, et ülikool on suutnud «parimat osa endast (kinnisvara)» hallata – ükski ülikoolile kuuluv kaitsealune hoone ei tohiks olla varisemisohus. Küll on põrmu kadumas linna vara.

Hoopis rohkem kui ühe teaduskonna kolimine punktist A punkti B linna sees mõjutab linna ruumilist arengut lähiajal algav Tartu ümbersõidu (nn ida- ja lääneringtee) ehitus. See on tõeliselt suurlinlik (miljonilinna) projekt. Need teed mõjutavad tulevikus nii inimeste kui ka äride elu ja valikuid. Mil moel, on üksikisikul keeruline täpselt hinnata. Ühtegi arvestatavat sotsiaalmajanduslikku analüüsi selle suurprojektiga seoses pole paraku tehtud.

Ja pole sugugi võimatu, et veerand sajandi pärast on meie hulgas arvukalt neid, kes olles küll linna hingekirjas, ei ole kuude kaupa (kesk)linna sattunud. Suurlinna värk!

Samal teemal: linna planeerimine ja ülikooli hoonestu, TPM 17.03, 12.04, 20.04, 30.04, 6.05, 11.05, 18.05.