Priitahtlikud panevad vanad tööloomad rakkesse

MTÜ Mäksa Priitahtlike Pritsimeeste Seltsi juhatuse liige Elmar Murs (vasakul) ja Powersteel OÜ juhataja Meeme Jäe kinnitavad, et spidomeetri järgi vaid 10 000 kilomeetrit sõitnud aastates Ural ei jää raskel maastikul hätta. Foto: Sille Annuk

Aastaid tuletõrjujaid ja päästjaid teeninud Ural on tõeline tööloom, millega pääseb igale poole. Mäksa priitahtlikud pritsimehed ja nende abilised teevad sellest autost võimsa vedaja, mis sõidab sinna, kus just abi tarvis.

«See Ural on sõjaväe masin, mis võib sõita ka meetrises vees,» iseloomustas 1984. aastal valminud tuletõrjeautot mittetulundusühingu Mäksa Priitahtlike Pritsimeeste Selts juhatuse liige, Lõuna-Eesti päästekeskuse Tartumaa päästeosakonna juhataja Elmar Murs.

«Uraliga saab päästa ka mutta või pehme põllu peale sisse jäänud uut päästeautot,» lisas vabatahtlikele päästjatele Urali töökorda seadmisel nõu ja jõuga abis olev Powersteel OÜ juhataja Meeme Jäe.

Selle kolme vedava sillaga endise paakauto sai selts Rõngu vallalt. Uralile pannakse nüüd peale vints, mille abil on võimalik tõmmata ligi 50 tonni. «See auto pole Ülemiste järvelt lennuki ära vedanud masinast nõrgem,» märkis Murs.

Pätsu-ajal tegutsenud Mäksa vabatahtlike tuletõrjujate ühingu järglasel, priitahtlike pritsimeeste seltsil on praegu kolm liiget: Elmar Murs, Lõuna-Eesti päästekeskuse Tartu korrapidamisgrupi vanemoperatiivkorrapidaja Mati Möller ning ta õde, Tartu Ülikooli mereinstituudi teadur ja vabatahtliku reservpäästerühma liige Tiia Möller.

Abis igal pool

Seltsi on lisandumas päästealase taustaga mehi, huvi tunnevad ka mõned Mäksa inimesed ning Meeme Jäegi kaalub sinna astumist.

Aga milleks väiksele seltsile nii võimas masin? Selleks, et Mäksa vabatahtlike päästjate selts võiks vajadusel abiks olla ükskõik millises Eesti nurgas juhtunud suurõnnetusel, näiteks üleujutuse või metsatulekahju korral.

Mida raskemini ligipääsetavas kohas õnnetus juhtub, seda suurema tõenäosusega on tarvis raskel maastikul liikuvaid masinaid. Viimaseid hangivadki endale Mäksa priitahtlikud, kes on oma autodega valmis välja sõitma hiljemalt kaks tundi pärast abipalvet.

Lisaks Uralile on aasta alguses rajatud seltsil teisigi masinaid. Ida-Eesti päästekeskuselt saadi töökorras kolme vedava sillaga pumbajaamaauto, mille tootlikkus on 110 liitrit sekundis. Võrdluseks: tavalise uue päästeauto tootlikkus on 40–50 liitrit sekundis.

Võimsaid pumbajaamaautosid, millel vett lööb tanki mootor, saab selts kolm. Olemas on ka kütuse, voolikute ja varustuse vedamiseks sobiv treileriga sõjaväemaastur  Chevrolet Blazer.

Lõuna-Eestis on 19 vabatahtlike päästjate seltsi, mille väljaõppinud liikmed käivad koos päästjatega õnnetustel inimesi aitamas. Lõuna-Eesti päästekeskusel on Tartumaal leping sõlmitud Laeva, Rõngu, Kambja ja Piirissaare valla vabatahtlikega. Mäksa priitahtlikega veel lepingut pole.

Selts kasvab

«Mäksa vabatahtlike selts on teistsugune,» ütles Lõuna-Eesti päästekeskuse direktor Margo Klaos. «Nad ei ole igapäevaselt valves, et reageerida tavapärastele õnnetustele. Seda seltsi läheb päästjatel tarvis suurematel õnnetustel, kus on vaja lisajõudu pumpamisel või vintsimistöödel.»

Mäksa vabatahtlike abi saavad tema sõnul kasutada ka linnad ja vallad. «Tartu linnavalitsus võib tulevikus üleujutuse ajal Supilinna kraavidest vett pumpama kutsuda Mäksa mehed,» lisas Margo Klaos.

«Me näitame kõigepealt, et oleme valmis ja võimelised tegutsema,» märkis Elmar Murs. «Kui päästeamet on koostööst huvitatud, siis tuleb ka leping. Kõige olulisem on meie seltsi puhul see, et nüüd on Eestis üks koht, kuhu on koondatud rasketel maastikel liikuv tehnika ja kust päästjad saavad vajadusel abi kutsuda.»

Elmar Murs paneb 1. juunil 27 aastat tehtud päästjatöö maha, aga jätkab kindlasti vabatahtlike ridades.