Kõik teavad, et ainult mõni väga haruldane kana muneb kuldmune. Samamoodi on komisjonidega. Enamasti nad asutataksegi selleks, et hiljem iga järgmine komisjon saaks eelmise komisjoni otsuse säravamaks muneda. Kommertsgümnaasiumi, Descartes´i lütseumi ja Kivilinna gümnaasiumi ümberkorralduskomisjon ei ole erand. Eelmisel nädalal ponnistas see välja otsuse: avalikule konkursile pakutud nimede seast saagu loodava uue gümnaasiumi nimeks Tartu Kristjan Jaagu gümnaasium.
Nojah, Tartu Descartes´i-nimeline Kivilinna kommertsgümnaasium oleks ühele koolile vahest tõesti liiga pikk nimi. Aga kui pakutud nimede hulgast ei olnud midagi asjalikku võtta, miks ei võiks kolme kooli õpilased ja õpetajad omavahel kokku leppida, ehk kas või loosi tõmmata, ning panna ühiseks nimeks üks neist kolmest.
Kristian Jaagu nimi on väljastpoolt vaadates ilus. Kui lähemalt uurida, siis paraku vaatab vastu nõukogulik mõttelaad. Asi nimelt selles, et väga andekas noor riialane Kristian Jaak Peterson (komisjoni liikmed võiksid raamatutest järele vaadata, et Kristian kirjutatakse i-ga ja mitte jotiga) ei ole kordagi käinud üheski neist kolmest koolist.
Tol ajal, 7. jaanuarist 1819 kuni 15. maini 1820, kui ta Tartu ülikoolis kuulas usuteaduskonna tudengina professor Hezeli loenguid, ei olnud isegi mitte Annelinna. Kivist ja betoonist mitmekorruseliste koledate majade asemel laius seal heinamaa. Sinna võis Kristian Jaak küll sattuda purjus peaga, kuid koolis ei käinud ta seal kohe kindlasti.
Kui Eesti oli nõukogude sotsialistlik vabariik, pandi sovhoosidele, koondistele ja üleüldse kõigile nimesid umbes samamoodi. Ei elanud ju Saksa spioon ja Venemaal võimu haaranud Lenin ehk Vladimir Uljanov iialgi Eestis. Ometi said Lenini nime kümned kolhoosid ja muud asutused. Vähe sellest, suures soosingus olid ka kõik Lenini sugulased. Ja nii oleks äärepealt juhtunud, et Tartu ülikool oleks saanud Lenini noorema venna Dmitri Uljanovi nime. Aga see oleks olnud Kristian Jaagu nime andmisest tollele Annelinna hiidkoolile vähemalt selle poolest õigem, et Dmitri Uljanov õppis meie alma mater’is aastatel 1900 ja 1901 arstiteadust.
Kristian Jaak Petersoni kui andeka poeedi ja polügloti mälestus ei tohiks siiski kustuda. Seda enam, et tänapäevases Eestis on homoseksuaalsus igati au sees, ning Kristian Jaak kirjutab ju noorte ilusate meeste armastamisest nii oma märkmetes kui ka luuletustes. Et ta aga oli ühtaegu alkoholilemb ja tarvitas rõõmuga tubakat, sobiks tema nimi anda pigem mõnele pubile või õlletoale. Miks mitte ei võiks Kristian Jaagu nime võtta endale Krooksu lähedal Baeri tänava otsamajas tegevust alles alustanud Punane Ronk. Kõlab ju uhkelt: Kristian Jaagu nimeline mikrobaar Punane Ronk.
Et too meie kultuuris nii armastatud riialane on rahva mällu talletatud Tartust Riiga kõmpimas, suur pahklik jalutuskepp käes, oleks samuti väga õige anda tema nimi kavandatavale Rail Balticule. Nagu viimasel ajal on kuulda olnud, hakkavad rongid Tallinnast Riia poole kihutama läbi Tartu ja Valga. Ja ega need Riiast ju kaugemale ei sõidagi – kui nüüd alanud Leedu ja Eesti sõjas kuidagi teisiti ei kujune –, nii nagu ka Kristian Jaak ei kõmpinud Vilniusse või Kaunasesse. Väga kena oleks näha Rail Balticu rongide peal meie kuulsa luuletaja põskhabeme ja pikkade juustega raamitud nägu ning hüüdlauset «Jäta kepp ja roni rongi!».