Jüri-Ott Salm: bussijaama plaan

Jüri-Ott Salm. Foto: Margus Ansu / Postimees

Tartu bussijaama ümberehitamise detailse plaani viimast versiooni tutvustati linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni koosolekul 8. jaanuaril. Võrreldes sügisese plaaniga ei ole tehtud põhimõttelisi muudatusi, pigem on kinnistatud plaani bussijaama toimimisest kaubandus- ja konverentsikeskuse ühe osana.

See lähenemine ei ole ilmtingimata halb, kuna võimaldab Tartu külastajal rahuldada kesklinnas oma ostusoovid, kui tal need on. Samuti soosib see nõnda ka kesklinna kaubanduspindade toimimist ja uute rajamist olukorras, kus selleks majanduslikel põhjustel eelistatakse enamjaolt linnaäärseid põldusid.

Massiline autoliiklus linnatagustesse ostukeskustesse kahjustab pikemas perspektiivis elukeskkonda, mistõttu võiks kaubanduspindade soosimine kesklinnas olla isegi tervitatav.

Siiski ei toeta valimisliit Vabakund lahendust, mis kätkeb võimalust tekitada igale bussijaama kasutajale ostusoovi ja -himu, mis aga on ühe kaubamaja eesmärk ja toimimispõhimõte.

Võrdluseks saab tuua Balti jaama, kuhu astuja leiab end Selveri ja turulettide vahelt, tee piletikassadeni on nurgeline ja ootesaali asendab ootajaid täis pink, justkui Elroni organiseeritud reisijate püstijalasektor. Õnneks ei ole Tartu bussijaama praegune plaan siiski niivõrd drastiline, kuid on siiski problemaatiline.

Avaliku ruumi kaudu

Üks tõsiseid vaidluskohti on see, kas bussijaama kliendil peab olema võimalus selle kasutamiseks, ilma et saada häiritud tarbima õhutavast ja ahvatlevast keskkonnast. Veelgi enam, kas Tartu külastaja – olgu ta turist, linnas asuvate riigiasutuste teenuste kasutaja, sugulaste külastaja vms – peab oma käiku alustama või lõpetama poes.

Vabakunna taotlus on leida võimalused, kus bussijaama minek oleks korraldatav avaliku ruumi kaudu ja bussijaama jõudja ei leiaks end ostukeskusest.

Praegune lahendus seda veel teatud määral võimaldab, kuid planeeritava lahenduse puhul, kus peamine reisijate oote- ja liikumisala viiakse ühte ruumi ostukeskusega, paistab see suurel määral vähenevat.

Uut lahendust põhjendati ka sellega, et see muudab turvalisemaks jalakäijate saabumise bussijaama, eelkõige puudutab see Turu silla ja Turu tänava suunda. Praegune olukord, kus bussijaam asub nii-öelda saarekesel, millele jõudmiseks tuleb ületada autoteed, on ohtlik, kuigi õnneks siiani teadaolevalt õnnetusteta.

Uus lahendus leevendab mõnevõrra Tartust lahkuvate reisijate olukorda, kuid saabuvatelt bussidelt satuvad sõitjad endiselt Soola tänavale – praegusega sarnasesse olukorda.

Tasku keskuse ja sealse bussijaama senine areng on viinud olukorrani, kus bussijaama parema toimimise tagamiseks ei pruugigi olla enam paremat lahendust kui väljapakutu – reisijate ooteala liitmine Tasku keskusega –, mille järgi reisijad satuvad bussipileteid ostma, bussi ootama või bussijaama kohvikus istuma ühes ostukeskuse kõrvalkoridoridest.

Seda põhjusel, et bussijaama arendamine eeldab nii teatud arvu bussiooteplatvormide olemasolu kui ka bussidele ja reisijatele võimalikult mugavat ja turvalist juurdepääsu tagamist. Viimase kümnendi jooksul rajatud hoonestus aga siin palju manööverdamisruumi ei anna ja kitsaskohad on tegelikult sündinud juba 2001. aastal kinnitatud detailplaneeringust.

Sestap on Vabakunna arengu ja planeerimise varikomisjon esitanud kesklinna üldplaneeringule ettepaneku reserveerida maa- ja linnaliinide bussijaama arenduseks praegu Statoili ja McDonald’si kasutuses olev maa-ala. Ühtlasi annab see parema võimaluse siduda maaliinide bussijaam linnaliinibussidega, kui kasutada Turu tänava äärset ala linnaliinibusside peatumisalana.

Olen uurinud ka paljuräägitud Estiko ja linnavalitsuse lepingut, mis kohustab Estikot bussijaama oma pinnal pidama ning selle vastu eksimisel trahvi maksma.

Jah, autobussijaama tegevust kohustab see Estikot pidama, kuid see ei määra täpsemalt kindlaks tingimusi ootesaali suurusele, peatumiskohtade arvule, ligipääsule jms. Mis leppetrahvi puutub, siis lepingu ühes osas räägitakse selle määramise võimalustest, kuid teises punktis on täiendavalt kokku lepitud, et leping ei näe ette trahvi (üks miljon Eesti krooni) maksmise kohustust.

Alternatiivide võrdlus

Praegu komisjonile tutvustatud lahenduse suur probleem on see, et ta ei sisalda üheselt arusaadavat alternatiivide võrdlust, sealhulgas võimalust arendada bussijaama ja reisijate ooteala koos selle juurde kuuluvaga praeguses, Soola tänava poolses asukohas.

Alternatiivide võrdlus peab selgelt esile tooma, milline on ligipääs (sealhulgas, mis kellaaegadel on reisijatele tagatud bussijaama pääs) ja sellega seotud probleemid, reisijatele ja reisijate teenindamiseks mõeldud ruumide suurus, busside ja platvormide paigutus ning arv, busside manööverdamisala.

Seni pole antud võimalust alternatiivide vahel valida ega neid analüüsida, seda ka bussifirmadel, kes on katsetanud vaid ühte lahendust. Et jõuda võimalikult hea lahenduseni, on see aga hädavajalik.

Samuti on oluline tagada Turusillalt tulevate jalakäijate ja jalgratturite sujuv liikumine nii Soola tänava mõlemal poolel kui ka Dorpati hotelli ja turu vahelt Võidu silla aluse käiguni. Ent alternatiivseid lahendusi pole välja arendatud ja samal määral läbi kaalutud, kuigi bussijaama mastaabiga ehitiste puhul peaks see olema üldiselt tunnustatud tava.

Soola tänav tagahooviks

Mööda ei saa vaadata ka sellest, milline on Soola tänava poolse hooneosa kasutus ja selle suhestumine tänavaga.

Siinkohal nõustume igati linnaarhitekt Tõnis Arjuse hinnanguga (Tartu Postimees, 8. jaanuar), mille järgi tutvustatud lahendus, kus Soola tänavalt võib bussijaama vaadates näha parkivate busside tagatulesid, soosib Soola tänava ruumi tagahooviks muutumist ega pruugi tagada kvaliteetset aktiivset tänavafronti, mis omakorda halvendab turu väravasse kujundatava linnaväljaku kui Tartu visiitkaardi atraktiivsust.

Ühtlasi toob Arjuse artikkel esile selle, et linna ametnikkonna seas on vastakaid seisukohti pakutud lahenduse kohta ning linnavalitsusel ja arendajal on korraliku lahenduseni jõudmiseks vaja veel palju tööd teha.

Samas võiks see planeering olla hulga päikselisem: kaaluma peaks ka päikeseenergia kasutust, seda nii kütte kui ka elektrivajaduse osalisekski katmiseks, et vähendada põlevkivienergeetikast tulenevat reostust ja toetada alternatiivide kasutuselevõttu.

Samuti tuleks kaaluda ehitise projekteerimisel ja ehitamisel keskkonnasäästlikuma materjali, puidu  kasutust, mis võib olla mitu korda keskkonnasäästlikum võrreldes tavapäraste energiamahukate materjalidega (näiteks tsement).

See pole üksnes energiasäästu tõttu vajalik, vaid aitaks ka luua nüüdisaegset ning inimsõbralikumat ja keskkonnahoidlikumat linnaruumi.

Loe veel: Tõnis Arjus, «Tartu bussijaama planeeringust lähemalt», TPM, 8.1., «Bussijaam tekitab volinikes muret», TPM 10.1., Jüri Saar, «Väga ohtlik saar», TPM, 10.1., Hugo Osu­la, «Eesti-keskse reisitranspordi süda», TPM, 13.1.