Perenaine ja tema 40 tööaastat

Sisekliiniku perenaine Seeli Lukk keset oma riiki. «Kõige parem on Kreenholmi manufaktuuris kootud voodipesu,» ütleb ta ja näitab. «Näete need linad on vastu pidanud aastast 1995.» Foto: Kristjan Teedema

Sisekliiniku perenaine Seeli Lukk istus eile hommikul keldris, kooris mandariine ja puhastas viinamarju. Ta ise lõhnas puhta pesu järele.

Mandariinid ja viinamarjad ei kuulu muidugi pesulaotöötaja argipäeva, aga et eile oli gastro­enteroloog Katrin Labotkini sünnipäev, siis oli see kõik asjakohane.

«Doktor Labotkin on mind nii palju aidanud, kui ma ise oma tervisega hädas olen olnud. Ta on alati leidnud aega, mu läbi vaadanud, kõik vajalikud proovid teinud ... Kuidas siis mina teda ei aita,» ütleb Seeli Lukk. Valge taldrik oligi juba mandariinilõikudega kaetud.

Sisekliinikus on niisugune tava, et kui kellelgi on sünnipäev, toob tähtpäevaline puuviljad ja küpsised ning muu suupisteteks vajaliku alla keldrisse. Keldris on hoiul ka kõik pidulikud nõud, mis kliiniku töötajad on selleks puhuks ise muretsenud, ning Seeli Lukk sätib «peo» õigeks ajaks valmis. Nii ei kulu meedikutest sünnipäevalastel endal kallist tööaega.

Kiire pidu keskpäeval

Õnnitlemishetk on enamasti keskpäeval. Selleks ajaks on Seeli Lukk keldrist liftiga kõik vajaliku juba nõupidamiste ruumi lauale valmis sättinud.

Keskpäev on sisekliinikus ainus lühike hingetõmbeaeg enne, kui algavad pärastlõunased protseduurid, ravimite määramised ja muud toimetamised. Pidu on kiire. Kliiniku juht peab väikese kõne, osakonnajuhataja räägib natuke ning kolleegid õnnitlevad. Järgmisel hetkel on tuba juba tühi ning Seeli Lukk üksipäini keset kasutatud tasse ja taldrikuid, mis ta siis nurisemata kokku korjab ja ära peseb.

Sisekliinikus on kõik harjunud, et just tema teeb seda ning Seeli Lukk ise on ka rahul. «Hea on inimestele vastu tulla,» lausub ta.

Seeli Lukk on sisekliinikuga seotud olnud 1972. aastast alates. Tollal kuulus perenaise ametikoht veel sisekliiniku alla, nüüd alluvad perenaised üle terve kliinikumi majandusteenistusele.

Lukk lõpetas noorena aga kooperatiiv-kaubandustehnikumi ning temast oleks võinud saada väga hea müüja. 1972. aastal oli ta 23-aastane ning väikse tütrega kodus.

Käsitöökursustel kohtus ta ühe sisekliiniku töötajaga, kes hakkas talle peale käima, et kuna Seeli Lukk elab haigla naabruses, tulgu ta lapse kõrvalt hooldajaks, tehku prooviks mõned öövalved. Natukene! See «natukene» muutis Seeli Luki elu.

Ta hakkas käima hooldajaks, läbis kursused. Tollal paiknes sisekliinik veel naabermajas Puusepa 2-s. Vahepeal oli ta toidujagaja – lükkas toidukärusid kuuma supiga Puusepa 6 majast, sest seal paiknes köök, Puusepa 2 majja, kus ootas 90 haiget.

1975. aastal jäi sisekliiniku vana perenaine pensionile. Too perenaine oli enne öelnud, et on teda hulk aega jälginud ning leidnud, et vaid Seeli Lukk kõlbab perenaise ametit edasi kandma.

Nüüdseks on kõik harjunud, et Seeli Lukk teeb kõiki neid asju, mida ta on teinud juba 40 aastat.

Näiteks on Seeli Luki majapidamises kasutatud riiete varu, selleks et need patsiendid, kes on haiglasse sattunud tänavalt ja kellel polegi kodu, saaksid haiglast lahkudes selga puhtad rõivad ning võiksid soovi korral oma räbalad kõrvale jätta.

Seeli Lukk ise ei kurda mitte millegi üle – muudkui naerab, kuigi jalad valutavad kivipõrandal käimisest sagedasti. Ta tuleb tööle jalgrattaga, sest nii on tal liikuda kergem. Eilegi hommikul, kui lumi oli maas, sõtkus ta kohale rattaga, pakiraamikorvis kaasas lillepott – kingitus oma tohtrile Katrin Labotkinile.

Seeli Lukk räägib liigutava loo ajast, mil majas paiknes veel hematoloogiaosakond ja kui sinna toodi üks verehaigusega noormees.

See noormees oli just keskkooli lõpetanud. Seeli Lukk kirjeldab, kuidas siis tema ja ühe õe, Anne-Reet Kohleri lapsed, kes olid selle noormehega enam-vähem samaealised, teda vaatamas hakkasid käima ning kuidas nad kõik elasid sellele noormehele kaasa. Kuni see noormees suri.

«Siis me tõotasime endale, et me ei kiindu enam mitte ühessegi patsienti,» ütleb Seeli Lukk. «See surm oli kõigile väga raske üle elada.»

Ta meenutab paljusid sisekliiniku arste hea sõnaga. Näiteks Aleksander Šefferil jätkunud alati ja igal hommikul häid sõnu. Kas või ainult: «Oi, kui ilus soeng! Oi, kui ilusat värvi te täna kannate!»

Ka räägib ta sellest, kuidas sisekliiniku rahvas oli kui üks pere. Peeti pidusid, võeti laulgi üles. Kadunud doktor Valve Saarma küpsetanud sagedasti head ja paremat ning kostitanud kõiki. «Tüdrukud, proovige!» öelnud ta ikka. Keegi ei teinud vahet, kes on arst, kes õde või põetaja.

Nüüdse aja kõige suurem puudus on Seeli Luki meelest see, et inimestel ei ole enam aega.

Kodu ja lilled

Pärast tööd hoolitseb Seeli Lukk oma abikaasa eest, kes on insuldi tõttu juba 11 aastat olnud voodihaige. Samuti elab nende juures tema 92-aastane ema, kes teeb seniajani usinasti käsitööd. Kui Tartus peetakse jõululaata, käib Seeli Lukk ema rõõmuks seal tema kootud sokke ja kindaid müümas.

Kui Seeli Lukil suvepuhkus algab, võib teda näha kesklinnas lilli müümas. Ta kasvatab neid – astreid ja lõvilõugu, kõiki lilli kevadest sügiseni – oma koduaias suure naudinguga.

Seeli Lukk tõdeb, et jah, sisekliiniku kolimine seisab kohe ees, aga kui saaks, siis parema meelega ta seda maja maha ei jätaks.