Sisekliinik lahkub vanast haiglamajast

Sellest, et praeguses sisekliinikus on aastakümneid töötanud kirurgid ja traumatoloogid, annab märku üks elegantse joo­nega ruum, mil­lel on kõrged aknad ning prae­guseks küll juba kinniehitatud siserõdud. Keskel seisab sisekliiniku juht Margus Lember. Foto: Margus Ansu

Sisekliiniku juhataja Margus Lember tõstab kabinetis asju ühest hunnikust teise. «Kolimine on raske,» ütleb ta. Seda, kui raske kolimine te­gelikult on, väljendab professori järgmine lause: «Kaks kolimist võrdub ühe tule­kahjuga.»

Eriti keeruline lugu on raamatutega. Kuigi tead, et kümme või viisteist aastat tagasi välja antud käsiraamat on meditsiiniteaduse seisukohalt lootusetult vananenud, ikkagi ei raatsi sellest loobuda.

Laboratoorse meditsiini õppetooli juhataja professor Agu Tamm nendib sedasama. Professor Tamme kohtame koos kliiniku juhi Margus Lemberiga majas ringkäiku tehes ühe raamatukapi ees nõutult istumas.

Margus Lember soovitab alustada ajakirjadest ja kirjeldab, kuidas tema talitas. Tõstis teadusajakirjade hunniku õhtuks, mil koristaja tööle tuleb, ukse kõrvale põrandale, ja hommikul seda hunnikut polnud.

Professorid Lember ja Tamm kihistavad mõlemad naeru: eks ole hea nipp jah, endal jäävad käed puhtaks.

Sajand tagasi

Kliinikumi sisekliinik asub sada aastat tagasi ehitatud ajaloolises haiglahoones aadressil Puusepa 6. Järgmisel kuul seisab kliinikul ees kolimine. Puusepa 6 hoonest paigutatakse ühekorraga ümber endokrinoloogia, gastroenteroloogia, reumatoloogia ja sisehaiguste osakond, samuti tudengite õpetamiseks vajalikud praktikumiruumid ja auditooriumid ning administratsiooni töötajad.

Veel enne, kui Maarjamõisa meditsiinilinnaku teine ehitusjärk oma uhkete hoonetega valmis saab, tuleb kliinikumi Puusepa 8 asuvasse peamajja ära mahutada terve sisekliinik.

«See on nagu üks doominomäng: kõigilt võetakse natuke midagi ära ja ajutiselt läheb kõigil ka kitsamaks,» selgitab Lember. Kitsas aeg kestab poolteist kuni kaks aastat.

Lember lisab, et sisekliinik ise kolimist ei korralda, aga see, et enne Tartu ülikooli kliinikumi järgmise ehitusjärgu valmimist tuleb paljudel erialadel mitte üks, vaid koguni kaks korda kohta vahetada, on tingitud eurorahadega kasutamise tähtaegadest. See on kliinikumi kui terviku asi, nendib Lember.

Eelseisev muutus tähendab aga, et sada aastat tagasi haiglahooneks ehitatud majas saab üks etapp päriselt mööda.

Pärast sisekliiniku lahkumist rajatakse sinna õendus­hool­dus­keskus ning seal ei tegelda enam iga päev raviga. Sinna tuuakse ainult need patsiendid, kes vajavad õendusabi: kas siis krooniliste haiguste kontrolli all hoidmist, valuravi või surmaeelse olukorra leevendust.

Ringkäik koos professor Mar­gus Lemberiga mööda praeguse kliinikuhoone korruseid kestab kaks tundi. Jalutame enam kui kolme meetri laiustes koridorides, vaatame pea nelja meetri kõrgusi lagesid, avaraid kabinette, protseduuritubasid ja nõupidamisruume, trepifuajeesid, keldrit ja kivimosaiigiga värvilisi põrandaid.

«Muidugi elame hästi, me ei taha siit kuskile minna,» pillab Margus Lember kogemata ühe lause. «Meil ei saa iial olema nii palju ruumi ja avarust, ei õhu ega mõtete liikumise osas ...»

Kui praeguse sisekliinikumaja aust ja uhkusest rääkida, siis selleks on kahtlemata endoskoopiakabinet.

«Ka kirurgiakliinikul ja onkoloogiakliinikul on oma endoskoopiakabinet, kuid meie töömahud siin on kõige suuremad,» ütleb Lember.

Endoskoopia on meetod keha sisse nägemiseks ilma seda kahjustamata. Arst suunab peenikese sondi suu ja söögitoru kaudu patsiendi makku. Sondi sees on kaabel, mille ühes otsas on videokaamera ja teises arvuti. Arvutiekraanilt näeb, kas maos, söögitorus ja sooltes on midagi valesti ja mis täpselt.

Selle kabineti südametunnistuseks on gastroenteroloog Toomas Kutsar, kes on endo­skoopilisi uuringuid teinud 39 aastat. Kutsar näitab tervet rida purke, milles igaühes on eri suurusega sapijuhast väljaõngitsetud kivi või kivikesed.

Ühe purgi vedelikus loksub umbes 15 sentimeetri pikkune, kahvatu väljanägemisega uss. Täpsemalt solge, kes elab seedetraktis, kuid keda tänapäeval kohtab harva. Kutsar ütleb, et solkmele meeldib vingerdada kitsastesse kohtadesse, näiteks sapiteedesse, kus temast saab aga sama takistus nagu kivi.

Õpetamine võlub

Margus Lember ise on sisehaiguste propedeutika professor, mis tähendab, et ta jagab sissejuhatavaid teadmisi. Lem­ber ütleb, et õpetada talle meeldib ning tulevaste arstide ettevalmistusest suur osa leiabki aset just sisekliinikus.

Noorena paelus teda ennastki sisemeditsiin just diagnostika osas: kuidas jõuda diagnoosini, kasutades haigelt kuuldud informatsiooni, läbivaatusel tähelepandut ning juba tehtud uuringute andmeid.

Margus Lember lõpetas ülikooli 1985. aastal ning jätkas aspirantuuriõpingutega üld- ja molekulaarpatologia instituudis. Tema juhendaja oli seesama professor Agu Tamm, kes loo algul murdis pead selle üle, kas kolida teaduskirjandust.

Kandidaaditöö kaitses Lem­ber Tartus 1990. aastal, tema töö teema oli hüpolaktaasia ehk piimasuhkru talumatuse diagnostika ning epidemioloogia. Lember võttis ette ekspeditsioone Setumaale, Peipsi äärde ning Venemaale, ka maride ja hantide juurde, kus ta uuris juhuvaliku alusel nii terveid kui ka kaebusega inimesi, ning töötas välja kiirproove, mis aitaksid piimasuhkrutalumatuse diagnoosimist lihtsustada.

Lember on kaitsnud teisegi väitekirja, see oli 1998. aastal Tampere ülikoolis ja puudutas perearstindust. Praegu on Lem­beri teadustöös esiplaanil kroonilised haigused, tema viimati juhendatud doktoritööd on käsitlenud nii luu- ja liigeshaigusi kui ka diabeeti ja metaboolset sündroomi.

Üks asi, mille pärast Margus Lemberile töö sisekliinikus väga meeldib, on see, et seal püütakse mõista haiget kui tervikut. Mitte ei vaadata teda pilguga, et oi, minu haigust teil küll ei ole, ja me saadame teid nüüd järgmise arsti juurde.

«Meie siin sisekliinikus tahame selgeks saada, et kui inimene on haige, siis miks ta haige on,» ütleb ta.