Suri näitleja ja lavastaja Kuno Otsus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kuno Otsus.

FOTO: Ove Maidla / Postimees

Pühapäeval suri 70-aastasena pikalt Tartus Vanemuise teatris töötanud näitleja ning lavastaja Kuno Otsus.

Lõpetanud kirjanduskallakuga Tartu Forseliuse gümnaasiumi, astus Kuno Otsus kultuuriellu lootustandva noorluuletajana, 1962. aastal ilmus tema sulest luulevihik «Ellupöördujad», mille illustratsioonid tegi koolivend Mati Unt.

Määravaks sai siiski teatrihuvi, mis viis Tartu ülikooli filoloogiatudengi Vanemuise teatrisse, teatas teater Vanemuine.

Vanemuise draamastuudio õpilase Kuno Otsuse esimeteks suuremateks rollideks said osatäitmised Mati Undi varastes näidendites «See maailm või teine» (1966) ning «Phaethon, Päikese poeg» (1968). Sellele järgnesid kõrvalosatäitmised Jaan Toominga lavastustes «Laseb käele suud anda» (1968) ning «Sina, kes sa saad kõrvakiile» (1971). Samal ajal jõudsid publiku ette ka Kuno Otsuse esimesed iseseisvad lavastused, Moliere´i «Naiste kool» (1968) ning erakordse publikumenu pälvinud Thomase ja Undi farss «Charley tädi» (1970).

Lisaks sõnateatrile köitis Kuno Otsust ka muusikateater, eriti ooper. Tema iseseisvate ooperilavastuste hulk ei olnud kuigi suur, 1974. aastal lavastas ta Donizetti «Armujoogi».  Oma muusikateatri huvi sai Kuno Otsus realiseerida lugematute ooperite, operettide ja muusikalide lavastamist assisteerides, eriti rohkesti Ida Urbeli, Epp Kaidu, Ago-Endrik Kerge ning Mikk Mikiveri lavastustes. Sageli kaasnes assisteerimisega ka mõni karakterroll.

1980. aastate lõpus pöördus ta uuesti režiipuldi taha ning rambivalgusse jõudsid Feydeau´ «Kirp kõrvas» (1987), Thomase «Lõks» (1988), Wilde’i «Ideaalne abikaasa» (1991) ja Cooney «Oi, Johnny!» (1993). Mitmed neist kujunesid 1990. aastate Vanemuise kõige publikurohkemateks lavastusteks.

Lisaks sellele juhtis Kuno Otsus mõnda aega Vanemuise vokaal-ja balletistuudio tööd, tema peaaegu entsüklopeedilised teadmised muusika- ja teatriloo vallas kulusid ära töös teatri noodi- ja raamatukogu hoidja ning arhivaarina. Kokku vältas tema teatritee Vanemuises 40 aastat.

Tagasi üles