Nobel tuli haihtuva aine uurimise eest

Sir Tim Hunt Foto: Margus Ansu

«Kõige olulisem asi maailmas on rakkude jagunemine,» märkis üleeile Tartus peetud loengul Nobeli meditsiiniauhinna laureaat Sir Tim Hunt.

Hunt avastas, et inimkehas on rühm valke, mille ta nimetas tsükliiniks (ingl cyclin). See valk kutsub esile raku paljunemise ning mõjutab paljunemistsükli lõppu. Tsükliin esineb ainult ühes raku paljunemise faasis ning haihtub pärast seda.

Oluline on selle valgu avastamine seepärast, et see viib sammu lähemale mõistmisele, kuidas takistada näiteks vähirakkude paljunemist.

Teil kulus pea 20 aastat, et saada Nobeli auhind millegi eest, mida tegelikult polegi olemas – on see nii?

Jajah, täpselt nii on. Minu arust on väga muhe alati öelda, et ma sain Nobeli auhinna millegi eest, mis ära haihtus.

Ma arvan, et seda avastust peeti Nobeli auhinna vääriliseks, kuna see oli niivõrd lihtne, et keegi poleks arvanudki, et see võib olla võimalik. Selle valgu olemasolu oli raske selgitada ning ainus võimalus oli, et see aine lihtsalt haihtub.  

Kas mäletate seda hetke, kui saite aru, et olete avastanud midagi täiesti uut?

Selle katse tegemise kuupäev oli 22. juuli 1982. Ma pakun, et oli neljapäev, ma kohtusin geneetik John Gearhartiga ja rääkisin talle oma leitud ainest. Ja ühtäkki vestluse käigus asetusid kõik tükid oma kohale ning asi näis loogiline.

Selle katse puhul oli tõeline heureka-hetk. Ma teadsin peaaegu kohe, mis see on ja kuidas see toimib. Mäletan, et kirjutasin kodustele kirja, kus seisab: «Ma ei tea veel, mida see kõik tähendab, kuid ma olen päris kindel, et olen millegi väga olulise otsa komistanud.»

Kas vähiravim leiutatakse?

Paljude vähitüüpide puhul on tuvastatud, et neid saab vältida näiteks vaktsineerides või teatud terviseriske, nagu suitsetamine, vältides.

Aga olen üsna kindel, et paljude ravimatute vähitüüpide puhul ei tule kunagi seda imetabletti või nii-öelda penitsilliini, mis probleemid lahendaks. Muidugi loodan, et eksin.

Olete öelnud, et oleksite valmis kloonima oma tütart, kui peaks juhtuma, et ta mingil põhjusel sureb. Olete inimkloonimise poolt?

Jah, muidugi, mul poleks midagi selle vastu, et oma tütart elusana taastada. Ma ei saa tegelikult aru, mis inimestel inimkloonimise vastu on.

Mis kasu sellest oleks?

Kujutage ette, et teil on väga hinnaline võidusõiduhobune. Kasu on ilmne – teil oleks võimalik saada samast hobusest täpne koopia. Mis seal halba saab olla?

Ja kui tegu on armastatud lapsega, siis ma ei näe, mis selles nii hirmsat on. Muidugi pole praegu see veel täielikult võimalik ja kas üldse kunagi on.

Väidetakse, et nii mängib inimene jumalat.

Omal moel mängib iga arst jumalat. Ma oleks peaaegu infarktiga hauda läinud, aga arstid päästsid mu. Sellele ei vaata keegi pika pilguga. Või kui sul on pankreasevähk ning me saame tüvirakkudest uue koe kasvatada, ei arva keegi samuti, et see oleks jumala mängimine. Selles pole minu arust midagi moraalitut.

Kui meie kehas määravad erinevad ained meie elu, siis kas midagi jääb n-ö kõrgemale võimule ka?

Ma olen pärit väga religioossest perekonnast. Aga ma ei usu jumalasse. Või kui on olemas mingi kõrgem võim, siis ma arvan, et ta on üks pagana vana õel tüüp, kes teeb teiste elu armetuks.  

Te olete oma teadlaskarjääri jooksul näinud ka näguripäevi. Kuidas te julgustaksite noort inimest hakkama teadlaseks?

Tore on mõnikord niisama lollitada ja mängida. Liiga tõsine ei tohi olla. Muidugi on väga raske, kui oled mingi tööga ühele poole saanud või pole uut ideed varnast võtta ja mõtled, et ei tee oma elu jooksul enam ühtki avastust.

Mis te arvate, kas teil seisab veel mõni suur avastus ees?

Minul?! Ei, kindlasti mitte. Olen 67-aastane ja kavatsen pensionile minna. Aga oleksin väga rahul, kui suudaksin innustada teisi avastusi tegema.

Sir Richard Timothy «Tim» Hunt

• Sündinud 19. veebruaril 1943. aastal.

• Õppinud Cambridge’is loodusteadusi ja spetsialiseerunud biokeemiale.

• 1982. a sattus ta raku paljunemistsüklis olulist rolli mängivale valgule tsükliinile, mis reguleerib teatud faasis raku paljunemist, kuid hajub kohe pärast selle faasi lõppu.

• Selle «haihtuva» aine uurimine tõi talle 2001. a Nobeli meditsiiniauhinna.