Peeter Laasik: tervis tuleb tervisekeskusest

Peeter Laasik Foto: Peeter Langovits

Eelmise aasta lõpus olid sotsiaalministeeriumi töötajad Tartus tutvustamas arstiabi uut tegevusvormi – tervisekeskust. Praegu seostatakse tervisekeskust eelkõige spaade ja ilusalongidega, tervisekeskuse nimetus arstiabis on tekitanud segadust nii haigla- kui ka omavalitsusjuhtide seas.

Nii küsiski kohtumisel osalenud Elva linnapea Toomas Järvoja konkreetselt: kas selle nime all ja Euroopa Liidu raha eest saab ujula või spaa ehitada?

Mulle isiklikult Toomas Järvoja mõtteviis meeldib – eelkõige on vaja inimesi hoida tervena. Kuid arvestades seda, et tervisekeskus on ette nähtud esmatasandi arstiabi jaoks, on raske näha võimalust saada selle nimetuse all Euroopa Liidust raha spaatee-nuse jaoks.

Edasiminek mõtteviisis

Tervisekeskused kui arstiabi esmatasandi kontseptsiooni uued asutused on väga selge edasiminek mõtteviisis.

Esiteks on selgelt välja toodud põhimõte, et (esmatasandi) arstiabi eesmärk on inimeste tervis. Just tervis, mitte ravi. See väljendub nii tervise-edenduse ja -ennetuse tähtsustamises kui ka mõttes, et ka arstide tehtav ravi ei ole asi iseeneses, vaid eelkõige suunatud ikkagi sellele, et inimesed saaksid ravi tulemusel võimalikult terveks. Arstiabi inimestele lähemale tuues on võimalik palju ära teha, et inimesed oleks tervemad.

Teiseks on väga sümpaatne, et selge rõhuasetus on arstiabis õdede tähtsustamisele. Me võime küll suurendada arstide vastuvõttu ja rääkida teistest meetmetest, näiteks arstide Eestisse tagasi meelitamisest, kuid on tõsiasi, et 10–15 aasta perspektiivis jääb Eestis arste ikkagi vähemaks.

Selle olukorra üks põhilahendusi ongi keskastme meditsiinitöötajate arvu suurendamine kõigis võimalikes valdkondades: pereõed, koduõed, radioloogia- ja laboritehnikud, füsioterapeudid, tervisenõustajad, ämmaemandad jne.

Nende erialade õppeprogrammides on palju aega pühendatud iseseisva mõtlemise arendamisele eesmärgiga, et nad suudaksid lihtsamatel juhtudel haigusi ise diagnoosida ning abistada kroonilisi haigeid igapäevases ravis. Loomulikult ei tähenda see, et nad asendaksid arste, kuid selliselt kaasatakse neid veelgi sisulisemalt ravimeeskondade töösse.

Kolmandaks on kontseptsioonis selgelt välja toodud elanike arvu põhine kavandamine – tervishoiuasutuste plaanimise põhialus.

Esitatud on konkreetsed elanike arvud, mis on vajalikud eri suurusega tervisekeskuste toimimiseks. Selge, et näiteks 6000 elanikuga tõmbekeskusesse ei ole mõtet plaanida asutust, mis oma spetsialistide hulgaga on ratsionaalne 25 000 – 30 000 elanikuga tõmbekeskusesse. Kindlasti tekib kõigil tõmbekeskustel soov näidata ennast suurema tõmbajana, kui on tegelik elanike arv, kuid siin peab otsustajatel olema selget tahet jälgida kriteeriume.

Lähiajaloost meenub rootslaste nn Hospital Master-plan, mille koostamisel suutis mõni haigla oma tõmbepiirkonda teiste maakondade arvelt mitu korda suurendada, saavutades sellega oma tegelikule tõmbepiirkonnale liiga suure haigla staatuse.

Selline poliitiline, mitte tervishoiukorralduslik otsus viib pikaajalise ja vinduva «kaevikusõjani», millest lõppkokkuvõttes keegi ei võida. Varem või hiljem paneb tegelik tõmbepiirkonna elanike arv teenuste mahu paika.

Neljas väga positiivne suund selles kontseptsioonis on lihtsamate ja ambulatoorsete tegevuste detsentraliseerimine.

Viimase kümne aasta muudatuste tagajärjel on erakorraline ja kõrgtehnoloogiline tegevus Eestis tugevalt tsentra-liseerunud. See on ka õige. Samas rõhutatakse kõigis tervishoiukorralduslikes õpikutes lihtsamate ja ambulatoorsete (ka eriarstiabi) toimingute detsentraliseerimise vajadust ja ratsionaalsust. See lähtub mõttest hoida arstiabi võimalikult elanike lähedal, aga ka hoidmaks teenuse hinna võimalikult optimaalsena.

Mis toimub Tartumaal

Kui vaadata eelnenud jutu põhjal, mis hakkab toimuma Tartumaal, siis on sotsiaalministeerium suunad andnud. Kontseptsioonis on elanike arv võetud seisuga 1. jaanuar 2013, kuid suurt erinevust praeguse seisuga võrreldes meie maakonnas ilmselt ei ole.

Harjumaa elanike arv on viimase kümne aastaga suurenenud, Tartumaa on teine maakond, kus ei ole viimase kümne aastaga elanike arv kuigivõrd vähenenud. Teiste maakondade elanike arv on kümne aasta jooksul vähenenud umbes 10 protsenti.

Võib loota, et ka edaspidi jääb Tartumaa elanike arv umbes samaks. Väikseim tervisekeskus on alates 6000 elanikust ehk siis umbes neli perearstinimistut. Teine vorm on multifunktsionaalne tervisekeskus, mis töötab koos haiglaga ühisel pinnal. On ka filiaali võimalus, kuid see vorm on veel sisuliselt lahti kirjutamata.

Osa Tartu linna lähivaldade elanikest on liidetud Tartuga. See on mõistlik ja vastab ka tegelikkusele. Lääne-Tartumaa elanike tõmbekeskus on Elva linn ja haigla. Selle tõmbepiirkonna suuruseks on ministeerium määranud umbes 22 000 elanikku, mis on küllaldane multifunktsionaalse tervisekeskuse jaoks.

Ida-Tartumaal on tõmbekeskuseks Alatskivi-Kallaste piirkond. Need kaks tõmbekeskust on küll erineva elanike arvuga, kuid on kaks kõige selgemat keskust. Kas on võimalik veel mõne filiaali teke, seda peavad perearstid ja omavalitsused arutama. Ministeeriumgi ootab tagasisidet, mis annabki võimaluse maakonna iseärasusi kajastada.

Tulised arutelud

Just plaanilises ambulatoorses ravis, nii arstide kui ka õdede erialade esindajate poolt, on vaja tagada elanikele võimalikult elukohajärgne ravi. Kindlasti tuleb siin arvestada arstide vähesusega ja panustada rohkem õdede erialade esindajatele, mis omakorda tähendab ka järjest suuremat tähelepanu terviklikule meeskonnatööle.

Minu isiklik arvamus on, et nende tegevuste arendamise tegelik piiraja on tervishoiutöötajate vähesus: kontseptsiooni kontekstis on kõige olulisem just õdede erialade esindajate vähesus. Kindlasti on Tartu ja Tartumaa siin eelistatud seisus – siin asuvad ülikool ja tervishoiukõrgkool, kust on võimalik saada noori spetsialiste. Kuid reaalsus on ka see, et piirid on jätkuvalt lahti ja noori tõmbab välismaale.

Kindlasti tuleb selle kontseptsiooni üle nii maakondades kui ka riiklikul tasandil veel palju tuliseid arutelusid. Terendab ju võimalus saada Euroopa Liidu raha ehituseks! Samas loodan siiralt, et arutlejate eesmärk saab olema teenuse parandamine reaalsele elanikkonnale, mitte uue ja uhke hoone ehitamine.