Reinuvadereid meelitab linna lihtsam elu

Eelmisel hiliskevadel tekitas elevust Riia tänavale politseimaja alla elama asunud rebasepere. Järeltulijad seaduse kaitse alla toonud rebaseemal oli poegi kindlasti kolm, aga võibolla ka rohkem. Kui noortel punasabadel jalg juba hästi kandis, liikus pere edasi ja rohkem neid seal nähtud ei ole. Foto: Ragne Keisk

Eestlasele rebane üldiselt meeldib, ta on ju kõigile juttudest tuntud kavalpea. Nüüd, kui punasaba on linna kolinud, tekitab ta aga segaseid tundeid: ühelt poolt on metsaelanikku tore näha, teisalt muudab ta ettevaatlikuks.

2005. aastal hakati Eestis lennukitelt metsadesse marutaudivaktsiini loopima. Hirmus tõbi sai meie maadelt välja tõrjutud – viimane juhtum on teada 2011. aastast – ning punarebaste arvukus hakkas kiirelt kasvama.

Nii nagu mujal Euroopas juba aastakümneid tagasi, hakkasid ka meil reinuvaderid seejärel linnadesse tükkima ning teadlastel tekkis huvi: mida need loomad siin teevad, kus käivad, kust süüa saavad ja mida inimesed nendest õieti arvavad.

Tartu ülikooli zooloogiaosakonna doktorant Liivi Plumer ja tema juhendaja vanemteadur Urmas Saarma panid kokku internetiküsimustiku, millele vastas peaaegu kahe aasta jooksul 1205 inimest üle Eesti, meie mõistes väga suur arv.

Uuringust selgus, et üsna tõenäoliselt on rebased asunud elama kõigisse linnadesse. Vastuseid tuli 33 linnast ning Tartu elanikud olid 47 protsendiga kõige aktiivsemad vastajad.

Mõnus elu

Saarma rääkis, et linnas nähtud rebased jaotuvad kaheks. Suurem osa neist rändavad edasi-tagasi: nad elavad metsas, aga talvel, kui lumi on paks ja konkurents toidu pärast karm, tulevad mõneks ajaks linna.

Siin on prügikastid ja kompostihunnikud, kust alati annab midagi suupärast välja tuhnida. Pealegi ei ole linnas teisi kiskjaid ega jahimehi ning omasugustegi konkurents on väiksem.

Ja siis on need teised rebased, kes on tulnud linna, avastanud, et siin on parem, ja otsustanud tagasi kodumetsa mitte minna.

Neid linnaga kohanenud rebaseid näeb siin liikumas ka suvisel ajal, nad kaevavad urge ja saavad siin järglasi. «Ja pidigi olema nii, et need, kes on sündinud ja kasvanud linnas, ei taha linnast ära minna,» rääkis Saarma teiste riikide kogemustest.

See ei tähenda aga, et reinuvader oleks varsti Tartu tänavatel sama tavaline kui vares. Plumeri sõnul elavad vaid umbes pooled pesakonna viiest-kuuest kutsikast sigimiseani ning ka hiljem saab neid sageli otsa halastamatult kimbutavate parasiitide või liiklusõnnetuste tõttu.

Saarma hinnangul võiks Tartus elada ehk maksimaalselt kümme pesakonda, kui niigi palju.

Hirme on mitmeid

Plumer rääkis, et Euroopa linnades on suhtumine rebastesse üldjuhul üsna neutraalne ja pigem isegi positiivne, kuid meil ei ole inimesed veel päris kindlad, mida metslooma linnatulekust mõelda.

«Aga ma arvan Euroopa kogemuse põhjal küll, et kui rebased jäävadki linnadesse liikuma ja viieteist aasta pärast jälle selline uurimus teha, siis on tulemused hoopis teised,» ütles ta. Ta lisas, et kui harjutakse, siis negatiivne arvamus kaob.

Hirmul rebaste ees on mitu põhjust. Kuigi rebane inimest üldjuhul ei ründa – hullumeelseid tuleb muidugi ka nende hulgas ette –, arvas koguni kolmandik küsitlustele vastanutest, et rebased võiksid olla lastele ohtlikud.

Pooled kartsid koduloomade pärast ning selleks on kindlasti ka alust: endast väiksemat looma vaatab rebane kohe kindlasti kui võimalikku ohvrit.

Rebastel on ka hulganisti parasiite ja nende hulgas levib kärntõbi, mis nakkab kergelt  lemmikloomadele.

Mõni vader rõõmustab

Kuigi on neid inimesi, kes rebast kardavad, on palju ka vastasleeri esindajaid, kellele valmistab vilksamisi nähtud koheda karva ja hea tervisega loom rõõmu.

Mõned lähevad vaatamisest veelgi kaugemale. Plumer rääkis ühte ankeeti kirjutatud loost, kus Ihastes hakkas pererahvas söötma õuele tulnud rebasekutsikat. Kuigi õuel elas ka koer, sai rebasest seal igapäevane külaline, kes varsti käis sisse-välja nagu koduloom.

Talvisel jooksuajal jäi ta tiineks ning tõi kevadel pojad samuti maja juurde puukuuri alla.

See lugu juhtus juba umbes viis aastat tagasi, kahjuks ei olnud kirjutaja lisanud, mis pesakonnast sai.
--------------------------------------------------------------

Koera silitanud kätt ei maksa suhu pista

Linnas liikuvad rebased võivad endaga kaasa tuua inimestele eluohtliku parasiidi, imepisikese alveokokk-paelussi, mis võib inimeseni jõuda eelkõige tema enda koera kaudu.

Rebast see paeluss ei sega. Tema on lõpp-peremees, kelle soolestikus saavad ussid täiskasvanuks, hakkavad munele ja koos väljaheidetega liiguvad munad edasi laia maailma. Kui jalutuskäiku tegev perelemmik sellist hunnikut aktiivselt nuhutab, satuvad tillukesed munad kergelt tema karvadesse.

Sealt edasi piisab vaid põhjalikust sügamisest, mille järel peremees käsi ei pese, või kiindumusega üle näo tõmmatud keelest ning õueskäigult kaasa toodud munad on inimesel ja võivad sattuda tema organismi.

Tartu ülikooli zooloogiaosakonna vanemteaduri, neid parasiite uuriva Urmas Saarma sõnul on Eestis alveolaarse ehhinokokoosi juhtumeid olnud üliharva ja seetõttu võiks arvata, et võimalus nakkus saada on vaid teoreetiline.

«Aga päris teoreetiline see ka ei ole, sest igal pool Euroopas, kus on täheldatud linnarebaste arvu kasvu, on täheldatud ka alveokokk-paelussiga nakatumise tõusu,» rääkis Saarma.

Ussi munad liiguvad inimese organismis maksa, kus tekib tsüst. Kui hästi läheb, hakkab see varsti valu tegema ning tsüsti saab üsna lihtsa operatsiooniga eemaldada.

Tüüpilisel juhul saab tsüst aga 10–15 aastat kasvada, enne kui hakkab valutama. Selleks ajaks on maks nii halvas seisus, et vaja on siirdamist.

Saarma ütles, et alveokoki nakkust ei ole vaja paaniliselt karta, sest terve inimese immuunsüsteem peaks üksikutest munadest jagu saama.

Ohu võimalust tuleb aga igal koerapidajal kindlasti teadvustada.

Hea oleks järgida hügieeninõudeid: ei lase koeral enda ega laste nägu lakkuda, pesta alati pärast koeraga tegelemist käsi ning eelkõige üritada teda kahtlastest hunnikutest eemale hoida.

Kui palju on Tartu linnarebaste seas nakatunuid, ei ole teada, sest uuringud alles käivad. «Meil on välja töötatud uued geneetilised meetodid, kuidas linnas väljaheidetest määrata, millised on konkreetselt rebaste väljaheited ja millistes need parasiidid esinevad,» rääkis Saarma. Looduses kannab alveokokk-paelusse aga iga kolmas rebane.