Tõnis Arjus: Tartu bussijaama planeeringust lähemalt

Tõnis Arjus Foto: SCANPIX

Ajendatuna Tartu Postimehe artiklis (Jüri Saar, «Estiko tutvustab uut bussijaama», 18.12.2013) kajastatud uue bussijaama lahendusest, pean vajalikuks tutvustada avalikkusele menetluses oleva Tasku keskuse ja bussijaama territooriumi planeeringu nüansse, lähtudes avaliku huvi ja ruumi kasu või kahju vaatevinklist.

Ligi aasta aega on olnud menetlemisel Tartu linna lähiaja üks olulisemaid detailplaneeringuid, mis puudutab Tasku keskust ja selle lähipiirkonda, mõjutades seeläbi väga suurt osa Tartu elanikke.

Tasku keskus asub Sadama kvartali vanalinnapoolses otsas. Hõlmates tähtsaid sõlmpunkte, nagu bussijaam, avaturg ja Turu sild, on selge, et tegu on piirkonnaga, mis peaks eelkõige arvestama kergliiklejate liikumismugavustega.

Sellest hoolimata on Tartu «uue keskuse» avaliku ruumi olukorda võrreldud pigem tööstusparkidega, kus kergliiklejate liikumine on rohkem ebameeldiv kui atraktiivne. Seega on selge, et käesoleva planeeringu üheks eesmärgiks on saanud siinse avaliku ruumi kvaliteedi, eelkõige jalakäijate turvalisuse ja turvatunde tõstmine.

Planeeringust huvitatud ettevõtte eesmärk on saavutada täiendav ehitusõigus olemasoleva kaubandus- ja konverentsikeskuse laiendamiseks bussijaama kohale – kahele kuni neljale korrusele. Arvestades, et laiendusega saavutatakse Soola tänava äärde linnaehituslikult terviklik lahendus ning et kesklinna kaubandus- ja konverentsipindade arendamine tuleb laias laastus kasuks kogu kesklinna konkurentsivõimele, on taotletav positiivne.

Olemasoleva struktuuri külge laiendades on selge, et see toimub millegi, seekord bussijaama territooriumi arvelt. Vertikaalsed ühendused, mida on küllalt keeruline, kui mitte võimatu rajada olemasoleva hoone sisse, tulevad praeguse bussijaama territooriumile. Samas ei tähenda territooriumi kahanemine otseselt kvaliteedi langust.

Vastupidi, võttes ette põhjalikke ümberkorraldusi kitsal alal, on võimalik, et uute lahendustega kvaliteet ja kasutusmugavus hoopis paranevad.

Võtangi siinjuures eelduseks, et see on ka käesoleva planeeringu üks peamisi eesmärke: tagada ümberkorraldustega Tartu bussijaamale väärikas lahendus, millega ühtlasi on parandatud sealsete funktsioonide kasutusmugavus ning kasutajate turvalisus ja turvatunne.

Ootesaal keskuses

Praeguseni on olnud arutlusel ja mitmekordsel parandamisel sisuliselt üks lahendus, millega bussijaama ootesaal on integreeritud kaubanduskeskuse sisemusse ning bussid jäetud perimeetrisse, Soola tänava äärde.

Lahendus tuleneb otseselt kaubanduskeskuse parimast võimalikust sisemisest loogikast, kus olemasolev sisekoridor on vaja ühendada eespool mainitud uute vertikaalsete ühendustega (eskalaatoritega), tagades tervikliku hoonesisese ringliikumise ja jättes äripinnad perimeetrisse.

Seega tuleb siinjuures erinevatest vaatevinklitest analüüsida, kas kaubanduskeskuse eskalaatorite asukohast tulenev bussijaama lahendus on ka hea lahendus.

Esiteks tuleb vaadata lahendust juba mainitud avaliku ruumi kvaliteedi ning jalakäijate kasutusmugavuse aspektist.

Esitatud lahendus on ideaalne juhul, kui jalakäija tuleb vanalinnast või bussi pealt kaubamajadevaheliselt alalt, tahab veel Taskust midagi soetada ning jõuab bussile läbi kaubanduskeskuse sisekoridori. Samas, kui läheneda bussijaamale Turu sillalt, ootab ees keeruline ja segadusse ajav olukord.

Selgitan selle olemust lähemalt: tavapäraselt õpetan oma lapsele tee ületamist nii nagu ema kunagi minule – kõigepealt vaata vasakule, seejärel paremale ning võidki üle tee minekut alustada.

Esitatud lahenduse puhul tuleks last õpetada aga veidi keerulisemalt: kõigepealt vaata vasakule, siis paremale, siis ole ettevaatlik, oled manööverdusalal, seejärel vaata vasakule, seejärel paremale, siis vasakule üle õla diagonaalis üle ristmiku, ja oledki üle tee.

Loomulikult suudab inimene kõiksuguste ebameeldivustega kohaneda, aga olukorras, kus lahendused on veel lahtised, tuleks leida võimalikult probleemidevaba versioon.

Planeeringumenetluse ajal on mitu korda võrreldud planeeringu lahendust Helsingi Kamppi bussijaama ja Tallinna Viru keskuse aluse bussiterminaliga. Võrdlused aga on kohatud, arvestades, et mõlema näite puhul on tagatud jalakäija täielik turvalisus ja eraldatus bussidest ja muudest sõidukitest. Esitatud Tartu bussijaama lahenduses peab aga jalakäija sisenema bussiootesaali samast august, kust sisenevad ka sõiduauto, kaubaauto ja buss.

Oluline turvatunne

Teiseks on peale reaalse turvalisuse avalikus tänavaruumis ühtmoodi oluline turvatunne. See tähendab, et tänaval jalutaval inimesel peab olema meeldiv olla, ilma et ta miskipärast tahaks sealt kähku põgeneda.

Tänapäeval kasutatakse taolise ruumi saavutamiseks nii tänavakujundust (piisavalt haljastust, tänavamööblit jms) ning aktiivse frondi nõuet (hoonete tänavaäärsed ruumid peavad olema aktiivses kasutuses ja avalikkusele ligipääsetavad, tagades nii-öelda passiivse kontrolli tänaval toimuva üle).

Viimase puudumist ei tule kaugelt otsida: kõndides õhtul mööda Tigutorni parkimismajast, ei teki kindlasti tunnet, et siin on hea koht seisatada ning sõbraga juttu puhuda. Vastupidi, tuleb soov siit võimalikult kiiresti pääseda ja mitte kunagi naasta.

Kesklinn aga ei saa endale lubada linnaruumi, kuhu inimene ei soovi naasta. Selle ohu juures me siiski seisame, kui vaatame praeguse planeeringuettepaneku Soola tänava äärset lahendust. Bussijaama ootesaali ja kohviku tõstmisega kvartali sisse jääb Soola tänavale aktiivse frondi asemele sein, mis eraldab tagurdavaid busse kõnniteest – linnaruum, mis on hästi võrreldav Tigutorni parkimismaja äärsega.

Kolmandaks, vaadeldav küsimus on tänapäeval vaieldav ja subjektiivne, ent on vaja siiski esile tuua.

Minu konventsionaalse meele arust peab iga avalik funktsioon olema kättesaadav otse avalikust ruumist. Eriti oluline on see aga bussijaama puhul, mida kutsutakse ka linna väravaks või visiitkaardiks. Kui aga visiitkaart jääb kellegi taskusse, kaotab ta oma esmase eesmärgi.

Peale selle peab igal avalikul asutusel olema ka vastavalt funktsioonile piisav hajumisruum. Bussijaama puhul tuleb seda eriti silmas pidada. Lisaks bussile minekule on ju tarvis kusagil väljuvat bussi ja bussilt tulijat oodata, kusagil viimased jutud ajada ja seda kõike peab saama vastavalt soovile teha nii sise- kui ka välisruumis, sõltumata kellaajast ja uksehoidjast.

Neljandaks tuleb kõnelda bussijaama enese funktsioneerimisest, tuues välja nii olemasoleva kui kavandamisel oleva lahenduse head ja vead.

Jättes korraks kõrvale väliruumi hädad, on bussijaama probleemina välja toodud ootesaali visuaalset eraldatust saabuvatest bussidest Soola tänaval. Samas on tegu siiski küllaltki klassikalise ja toimiva lahendusega, kuna ootesaalist pääseb otse mõlemal pool maja peatuvatele bussidele.

Uues ettepanekus esitatud lahendusega on aga ootesaal seotud vaid väljuvate bussidega ning saabuvad bussid jäävad eraldatuna Soola tänava äärde. Tekib olukord, kus ootesaali ei saa bussiga saabuja või saabujat ootav inimene eesmärgipäraselt kasutada. Lahendus on talutav, ent taaskord teatud kvaliteedi kadudega.

Eesmärgipärasem lahendus leiaks võimaluse jätta ootesaal Soola tänava äärde ning avada sealt vaade kahes suunas nii tänaval kui ka kvartali sisemuses peatuvatele bussidele. Ühtlasi on võimalik ümberkorraldustega tagada ka muud kvaliteeti: rajatavate eskalaatorite kaudu ühendus kaubandus- ja konverentsikeskuse ning maa-aluse parklaga, vältida tänavaruumi tagahooviks muutumist ning tagada kvaliteetne aktiivne tänavafront, suurendada Tartu visiitkaardi nähtavust ja kättesaadavust.

Visiitkaardi peitujäämise ohu ajendil korraldati planeeringu menetluse käigus ka piirkonna ideekonkurss, mille tulemusel laekus palju erineva haardega arvestatavaid ideid ja leiti bussijaama lähiümbruse avaliku ruumi projekteerija.

Bussijaama territooriumi osas sai edasiseks arvestamiseks peamiselt kaks ettepanekut: laiendada Soola tänava jalakäijate ala ja muuta Soola tänava äärne aktiivse frondiga meeldivaks olemisruumiks. Esimest ettepanekut toetab nii praeguse olukorra kitsikus kui ka bussijaama küsitlus, mille järgi 91 protsenti vastanutest lahkub bussijaamast muul moel kui autoga. Teise ettepaneku analüüs on ülalpool läbi võetud.

Alternatiivide kaalumine

Nüüdseks on planeeringu eskiis läbinud avaliku arutelu, ilma suurema vastukajata edasi menetletud, seejärel põhilahendus läbi volikogu komisjoni märkustega avalikustamiseks edasi suunatud, kuid valimiseelse volikogu poolt pikkade sõnavõttudega tagasi lükatud, oodates nüüd täiendamist ning alternatiivide – sealhulgas bussijaama paiknemist Soola tänava ääres – kaalumist.

Nagu juba enne algatamist ütles linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni liige Kadri Leetmaa: «Diskussioonid ja analüüsid omandavad üldplaneerimisele omased mõõtmed. Kiire detailplaneerimise võimalust ma ei näe.»

Täna arutab Tasku keskuse ja bussijaama detailplaneeringu lahendust volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni ning linnamajanduskomisjoni ühiskoosolek.