Maarjamõisa linnaku juht hoiab kindlalt ratsmeid

Toomas Kivastikku võib vabal ajal leida Saksa tallide lähedalt Luunjast, kus ta teeb trenni oma hobuse Favoraga. Foto: Kristjan Teedema

 Üks prohmakas jääb Maarjamõisa meditsiinilinnaku projektijuhil Toomas Kivastikul eelmisest aastast meelde küll. See on seotud tema Eesti sporthobuse tõugu ratsu, 13-aastase mära Favoraga.

Favora teeb nädalas kuus korda trenni – kolmel päeval sõidab temaga Toomas Kivastik ja ülejäänud kolmel päeval ta loomaarstist tütar Maria Kivastik – ning see tähendab, et loomale mahvi jätkub ja kuulekusega probleeme ei tohiks tekkida, kuid ikkagi võib Favora olla ettearvamatu.

«Selle etteennustamatu käitumise tõttu käisin ma suvel kaks kuud kahe karguga,» nendib Toomas Kivastik.

Lugu ise on järgmine. Ühel päeval suundus Toomas Kivastik oma ratsuga vahelduseks krossirajale.

Kross tähendab maastikurada, kus on hulk kinniseid takistusi, mida ületades saab hinnata nii hobuse kui ratsaniku vormi ja vastupidavust.

Toomas Kivastik kinnitab, et oma meelest ei teinud ta midagi valesti, Favora oli eesootavast hüppamisest rõõmus ja läks sellest ilmselt liiga lusti täis.

Peab märkima, et Kivastikkude hobune on suur ja tugev loom: turja kõrgus umbes 175 sentimeetrit, kaal 620 kilo.  Ilus veel pealegi – valge laik otsa ees, siidsile saba taga siuglemas kuni kapjadeni välja ...

Tütar Maria nägi juhtunut eemalt pealt. See tähendab: ta nägi, kuidas ühel hetkel kerkis Favora tagumik kõrgele-kõrgele päikese poole!

«Igaüks oleks sellise hobuse seljast maha sadanud,» sõnab Maria.

Toomas Kivastikul oli turvavest seljas ja kiiver peas. See on reegel, mida krossirajale minnes rikkuda ei tohi. Maandudes tundis ratsanik end üsna oimetuna ning ka oma hobuse peale solvumise tunne oli suur.

Õnneks paranes Toomas Kivastiku sääreluu sügiseks ilusti ära. Nüüd on mees taas sadulas ja loodab seal edaspidi kindlalt püsida.

Ühenduslüli masinavärgis

Mis töösse puutub, siis märgib Toomas Kivastik, et hiljuti nurgakivi saanud haigla uue ehitusjärguga laabub praegu kõik kenasti. Tema kui projektijuhi ülesanne selles masinavärgis on olla ühenduslüli projekteerija, ehitaja, ehitusjärelevalve ja kliinikumi töötajate vahel ning seista hea selle eest, et vähimagi probleemi tekkimisel jääksid tellija ehk kliinikumi huvid esiplaanile.

Olgu siinkohal meelde tuletatud, et kliinikumi praeguste hoonete vahelisele ehitustandrile mahutatakse Euroopa Liidu regionaalarengu fondi toel kolm uut hoonet. Kõigepealt J-korpus, millel on kaks maa-alust ja kolm maapealset korrust, ning selle peale omakorda veel tornid K ja L, mil mõlemal on kuus korrust.

Kivastik märgib, et ehitustööd on praegu tänu heale koostööle ja ka soojale talvele graafikust ees. Ja uuel aastal hakkavad seinad iga päevaga aina rohkem ja rohkem kerkima.

Loodetavasti juba jaanipäeva paiku on inimestel pilt sellest, kui suured need hooned tegelikult tulevad, silmaga näha.

Toomas Kivastik ei ole erialalt ei insener, logistik ega ehitusmees. Tegelikult on ta meditsiiniteaduste doktor, täpsemalt farmakoloog. Tema väitekirjatöö teema oli seotud opioidide – nagu morfiin, heroiin ja fentanüül – toimemehhanismide uurimisega ajus.

Kui teadust silmas pidada, siis sellelt reelt on Kivastik praegu paraku maas. Seda juba 2005. aastast, mil ta end enne Maarjamõisa meditsiinilinnaku esimese ehitusjärgu alustamist täiskohaga projektijuhiks lubas.

Küsimuse peale, kas betooni ja raudkarkasside vahel jalutamine ning ehitusjoonistel näpuga järje vedamine farmakoloogiaga võrreldes pisut üksluine ei tundu, vastab mees, et üldsegi mitte.

«Vastupidi! See kõik on meditsiiniga seotud. Just inimene on nende ehitusjärkude keskne kuju, just patsiendi ümber see asi siin käib,» räägib ta õhinaga. «Me ei projekteeri väljastpoolt sissepoole, vaid ikka seestpoolt väljapoole. Kõik lähtub funktsioonist. Sellest, mida moodne ravikeskkond nii patsiendi kui arsti ja õe seisukohalt tulevikus vajab.»

Betoon ei ravi

Küsin, kas ei teeni need meeletud ehitusmahud siiski natuke ka meditsiini võidurelvastumise ideed. Eriti kui mõelda, et inimesi jääb vähemaks – Eesti kolib vaat et tühjaks. Lahkuvad arstid ja õed ning näib, et peagi ka patsiendid.  

Selle karmi tõdemusega ei ole Toomas Kivastik nõus. Ta raputab ägedalt pead.

«Tartu ülikooli kliinikum on Eestis üks ja ainus ülikoolihaigla. Vaid siin tegeldakse nii kliinilise teaduse kui tegevarstide diplomieelse ettevalmistamisega. Seda kõike on vaja nii Tartule kui tervele Eestile,» rõhutab ta, pidades silmas moodsa onkoloogiakeskuse rajamist.

Samuti näeb Kivastik oma silme ees moodsa keskkonnaga sisekliinikut, silmakliinikut, kardiokirurgiaosakonda ning hea asukohaga meditsiinilisi teenistusi – laborit, haiglaapteeki, patoloogiateenistust.

Ta jätkab: «Betoon ei ravi, see on õige! Aga kui inimesed lähevad ära, siis tuleb siia luua nii head tingimused, et nad tahaksid tagasi tulla. Ka mina olen välismaal elanud. Doktorantuuri ajal ja pärast seda, nii Soomes kui Rootsis. Aga tagasi on vaja tulla! Mulle Tartus meeldib!»

Niisiis tuleb Toomas Kivastikku kuulates kõikidele inimestele uueks aastaks soovida väärilist tööd ja leiba oma kodus ning usku paremasse tulevikku; ja meelde tuletada seda, et ainult tööst ei ela meist keegi.

Pärides Kivastikult lõpuks mõnd eraelusoovi, on karta, et jutt läheb ehk tagasi mära Favora peale. Aga ei lähe.

«Ma laulan Biomeedikumi segakooris,» ütleb ta tagasihoidlikult. «Seal on mehi suhteliselt vähe, nii et kui ma valesti laulan, siis on see kohe kosta. Aga me teeme seal kõvasti tööd ja tahame väga pääseda suurele laulupeole.»