Teadusprorektor õhutab ülikoole koostööle

Botaanikuna alustanud ja hiljem loomakasvatusteadusele spetsialiseerunud maaülikooli teadusprorektor Ülle Jaakma oma kabinetis lillede kastmist kellelegi teisele ei usalda. «Siis ma tean, mis seisus miski on,» naerab ta. Foto: Kristjan Teedema

Teadusprorektor Ülle Jaakma on Eesti maaülikoolis teadust juhtinud juba aasta. Intervjuus räägib ta maaülikooli möödunud aasta saavutustest ja sellest, mida ta algavalt aastalt põnevusega ootab.

Aasta uues ametis EMÜ teadusprorektorina on teil nüüd seljataga. Kuidas läks?

Hämmastavalt kiiresti. Ülikoolielu on tempokas ja nädalad lähevad lennates.  

Palju teil teaduselu juhtimise kõrvalt endal katseklaasiviljastamist teha ja embrüoid siirata õnnestus?

Pean tunnistama, et laborisse tööle ma enam küll ei jõua. Minu töö teaduspõllul on rohkem teoreetiline. Ma hoian ennast kursis sellega, mida doktorandid ja kolleegid oma katsetes teevad. Teatud intervalli tagant saame kokku ja arutame nende töö tulemusi ja seda, mida edasi teha.  

Maaülikooli selle aasta teoks kuulutati esimese transgeense kloonvasika projekt. Kuid kuidas sellega ikkagi jääb – kas Juuni oli tõesti aasta õnnestumine ja mitte ebaõnnestumine?

Meie peame seda väga suureks õnnestumiseks. See oli tõesti esimene kord, kus meil õnnestus tõestada, et tehnoloogia, mille kallal me oleme viis aastat töötanud, toimib ja selle abil on võimalik saada täiesti elusat transgeenset suurt looma. See on väga suur õnnestumine.

See, et Juuni suri, on muidugi ebaõnnestumine. Kui me vaatame analoogseid katsetusi maailmas, siis seal maadeldakse samamoodi sellega, et kahjuks ei jää kõik kloonimise teel saadud transgeensed loomad ellu. Tegelikult jäävadki ellu vaid suhteliselt vähesed ja täiskasvanuks kasvab neist vaid umbes 40 protsenti või vähem.  

Meil oli sellest väga kahju, et Juuni suri. Aga me olime arvestanud sellega, et ta ei pruugi saada täisealiseks.

On teil lõpuks selge, miks kallis kloonvasikas aia taha läks?

Meil ei ole sellele väga head seletust. Arvestades lahangu ja labori leide teame, et see oli koostoime Juuni natukene nõrgemast tervisest, võimalikest söödaga seotud probleemidest ja tema võimalikest füsioloogilistest eripäradest. Lahang näitas sepsist ehk tugevat patogeenset mikroobi, mis põhjustas suure terviserikke.  

Aga meil pole seletust, milles me sada protsenti kindlad oleksime, et saaksime öelda: sellesse ta suri.

Millal uus inimese kasvuhormoonigeeniga vasikas sünnib?

Praegu siirdame embrüoid, kus on inimese kasvuhormoonigeen sees. Kui kõik hästi läheb ja tiinused püsima jäävad, siis sügisel võiks sündida kasvuhormoonigeeniga vasikas.     

Oktoobris ütlesite, et kaks maaülikooli lehma ootavad ka transgeenset inimese insuliinigeeniga kloonvasikat. Ega jõuluvasikat sündinud?

Ei, nad ei ole veel sündinud. Ühte sündi me loodame veebruaris. Teine tiinus kahjuks katkes.

Milliste teadusimedega maaülikool meid 2014. aastal üllatab?

Me ootame iga päev väikseid imesid ja tõenäoliselt mõni neist kasvab ajapikku ka suureks.

Praeguses olukorras on oluline, et ülikoolid omavahel hästi palju koostööd teeksid. Me konkureerime niikuinii, aga konkurents ei peaks olema selline, et paneme üksteisele jala taha ja vaatame, kes selles möllus ellu jääb.

Teaduspõllul on võimalik väga palju asju koostöös teha.

Näiteks Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli teadlased uurivad koos antibiootikumide resistentsust. See on inimmeditsiinis väga suur probleem. Haiglates ringlevad bakterite tüved, mis ei allu enam antibiootikumravile.

Antibiootikumide resistentsuse probleemi on ka varem uuritud, nii inimestel kui ka loomadel. Aga mitte kunagi pole Eestis ega ka suuremas osas maailmas tehtud suurt kompleksuuringut, mis vaataks kogu võimalikku ahelat keskkonna, inimeste ja loomade vahel tervikuna. Üks selline uuring on nüüd kahe ülikooli koostöös käimas.

Vaadatakse bakteritüvesid, mis haiglates ringlevad, tüvesid, mis on haigetel ja tervetel inimestel, tüvesid, mis on koduloomadel. Vaadeldakse ka farme – loomi, kes seal elavad, ja inimesi, kes seal töötavad. Lisaks uuritakse farmi ümbruse vett ja pinnast. Nii peaksime kätte saama nende bakterite seosed keskkonnas inimeste ja loomade vahel.

Kui see uuring paari aasta pärast valmis saab, võib sealt tulla väga huvitavaid tulemusi kogu maailma kontekstis.  

Mida te teadusprorektorina ülikoolile uuel aastal lubate?

Ma saan lubada ainult väga palju tööd. Raha on vähe. Et seda kätte saada, tuleb kõvasti tööd teha.

Ülikoolile jõuab kätte see ajastu, kus sündimus on vähenenud ja tudengikandidaate jääb vähemaks. See tähendab, et ülikool peab tegema palju tööd, et õppekavad oleksid head. Ühest küljest peavad need olema tudengile atraktiivsed ja teisest küljest peaksid nendel õppekavadel lõpetajad leidma ka väärilise töö.

Mida Ülle Jaakma ise uuelt aastalt ootab?

Mina ootan oma esimest lapselast, kes peaks peagi ilmale tulema. See aasta tuleb mulle isiklikult väga põnev.