Keel peegeldab maailma ilu

Hiina kalendri järgi on uus aasta hobuseaasta, teab Egle Pullerits, kuigi ta horoskoopidesse ja ennustamisse ei usu. Foto: Margus Ansu

Keeletoimetaja ja lõppenud aastal eneselegi ootamatult poliitikasse sukeldunud Egle Pullerits endale uueks aastaks suuri lubadusi ei anna, kuid ta lubab õppida ei ütlemise oskust, et jääks aega tegelda sellega, mis on tõeliselt tähtis.

Egle Pullerits on raadiokuulajatele tuttav Vikerraadio saate «Keelesäuts» ühe toimetajana, kohaliku poliitika huviline on teda ehk märganud valimisliidu Vabakund ühe eestkõnelejana. Kaksteist kuud tagasi ei võinud ta veel aimatagi, et teda poliitikasse tõmmatakse. Kristallkuulikest, mis algaval aastal eesootavat ennustada lubaks, ei ole.

Kuidas on aga lubaduste andmisega, enese paremaks muutmise tahtega?

«Aastavahetus on jah selline kokkuvõtete tegemise ja lubaduste andmise aeg, aga ma ise ei ole suur lubaduste andja,» vastab Pullerits kohvikus teed rüübates. «Oli just üks tore koomiks, kus kosmosemutt küsis teiselt kosmosemutilt, et mida sina endale uueks aastaks lubad. Too vastas, et kõike, teine vastu, et kõike ikka ei saa. «Aga no mõõdukalt võiks.» Mul on umbes samamoodi.»

Ehkki on uue aasta algus ja seetõttu tahtmine vahetada veel midagi peale kalendri, et alustada valgelt lehelt, saada puhtamaks ja selgemaks endas, tuleb Pulleritsu meelest alustada sellest, kuidas enda silmis paistad. «Kui olen iseenda silmis olnud see, kes ma tahan, ja teinud neid asju, mida ma ei pea häbenema, pole teinud midagi sellist, mis on vale, siis ei olegi ju vaja teha kannapööret, teha teisiti,» sõnab ta.

Järelemõtlemise aeg on see ometi, üks kolmest sellisest tähtsamast aasta jooksul. Teine on kahtlemata sünnipäev kui isikliku elu verstapost ja siis loomulikult kooli algus, kui tema poeg läheb järgmisse klassi.

Kõike ei jõua

Lihtsam on Pulleritsul vastata, mida ta uuelt aastalt ootab.

«Ootan, et oleks hea rahulik tööd teha. Minu keeletööd,» sõnab ta. «Seal pean tegema valikuid kogu aeg. Aasta alguses otsustan tavaliselt mõnest asjast lahti lasta, sest muidu on liiga palju tegemisi, ja ükski inimene ei jõua lõputult. Aega on 24 tundi ööpäevas ja juurde seda ei tule. Pean mõtlema, millest ma ei taha loobuda, ja mis on see, mida ma ilmselt ei jõua. Ei ütlemise oskus on üks olulisemaid asju, mida ma olen õppinud viimase kahe-kolme aasta jooksul.»

Siis muigab ta aga, et see oskus vajab veel lihvimist, sest Vabakunnale natuke appi minek kujunes lõpuks päris suureks tööks. Ja kuigi Pullerits ise ei ole volikogu liige, on ta Vabakunna tegemistega seotud edasi.

Ta ütleb, et uuel ja väiksel poliitilisel jõul on raske linna masinavärgis ja eelnõude rägas end kõige vajalikuga kursis hoida. Ei ole seda ressurssi, mis vanadel suurtel erakondadel.

«Ma tahaksin, et see meie tegevus oleks tõhus ja viiks kuhugi,» selgitab ta. «Volikogu töö põhimõtted võib selgeks teha, aga kui me näeme, kuidas eelnõusid ellu viiakse, kuidas need üldse sünnivad, mis on nende taga, siis seal on palju küsitavusi. Meil ei jätku aega ja inimesi, et kõike läbi mõtestada ja konstruktiivset kriitikat teha. Ent pole ju mõtet öelda, et ärge tehke nii, see on paha ja see on ka paha.»

Pullerits sõnastab, et eesmärk on ju lihtne: eesmärk on see, et Tartus oleks hea elada, olla ja töötada, et lastel oleks lasteaiakohad ja et õnnestuks meelde tuletada, mis on tähtis. Oluline on muu nimetatu hulgas see, et tegevus oleks mõtestatud ja võim ei keelaks seal, kus ei pea keelama.

«Vihjan siin Rüütli tänavale,» ütleb Pullerits. «See on kirgi tekitav teema, aga ma olen kuulnud, et inimestele meeldib, et meil on selline kant, kus on ööelu ja inimesed sumisevad mõnusalt. Käin seal isegi. Tahaksime, et oleks turvaline. Meil on politsei, aga politsei ei ole ju karistusüksus, vaid turvatunde tekitaja. Kui kaks politseinikku tänaval kõnnivad – või ratsutavad või sõidavad jalgrattaga –, tekitab see tunde, et minuga ei saa midagi hirmsat juhtuda, sest siin on silmad ja need silmad on heatahtlikud.»

Pullerits jätkab, et ta ei arvagi, et mõne kritiseeriva sõnavõtu peale ärkavad inimesed tardumusest ja hakkavad teisiti elama või et mõnest artiklist maailm muutub. Tasapisi on võimalik maailma siiski muuta.

«Just lugesin metafoori, et kui istutame täna puu, siis on palju oodata, et homme oleks seal õunad. Poliitika ja ühiskonnaelus osalemisega on samamoodi,» ütleb ta.

Keele ilu

Keeletoimetajaga ei saa keelest mööda. Pullerits lausub, et ta ei ole keeleesteet, kuid ometigi usub ta, et keel peab peegeldama maailmas olevat ilu.

«Inimeste üks põhiomadusi minu jaoks ongi soov, et meie ümber poleks ainult funktsionaalne, vaid ka ilus,» ütleb ta. «Keeles tuleb ilu näha. Ka see on minu meelest ilus ja elegantne, kuidas palju sõnu mugandatakse suupäraseks ja kuidas palju sellest, mis on võõras, lihtsalt eesti keeles ei juurdu.»