«Me oleme juba kaks kuud 2014. aastas,» teatas Tartu Kalevi veemotoklubi juht Üllar Põvvat, kui kuulis, et Tartu Postimees soovib rääkida klubi tegemistest uuel aastal. Plaanis on ehitada hulk veelgi kiiremaid võistluspaate.
Sportlased unistavad paate ehitades uutest tiitlitest
2. jaanuar 2014, 14:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud hooajale tagasi vaadates tõdes Põvvat, et paremat oleks patt tahta. Klubi tulemused olid sellised, millest meie paljudel teistel spordialadel tegutsejad võivad üksnes unistada: kolm maailmameistritiitlit, üks Euroopa meistri tiitel, peale selle kuus eri värvi medalit tiitlivõistlustelt.
«Igal aastal mõtlen, et enam paremini minna ei saa, aga siis tuleb veelgi parem aasta,» rääkis Põvvat. Ta lisas, et ei näe põhjust, miks uus hooaeg ei võiks tulla vähemalt sama hea.
Raha teenitakse ise
Põvvat võttis ajakirjaniku ja fotograafi vastu vaid mõni tund enne seda, kui ta sõitis Tallinna aasta parimate sportlaste auhinnatseremooniale. Ettearvatult ei valitud tema juhendatavaid parimate hulka. Veemotosport pole olümpiaala, kõlab lakooniline põhjendus, mida Põvvat on sageli kuulnud.
Vähene tunnustus teeb vähemasti nooremate veemotomeeste meele pisut mõruks ning kasinamad on ka tiitlivõitude eest määratud preemiad.
Näiteks premeeris Tartu linn vehklemise maailmameistrit Julia Beljajevat kümme korda suurema summaga kui OSY-400 paadiklassis maailmameistriks tulnud Rasmus Haugasmäge, rääkis Põvvat.
Kahel aastal järjest on kultuuriminister teinud esildise veemotosportlaste premeerimiseks võidetud tiitlite eest, kuid rahandusminister pole nõustunud medaliraha maksma.
«Ega mul pole vaja naisele kasukat osta. See raha läheks uute paatide arenduseks,» lausus klubijuht, hääles väike pettumusnoot.
«Aga ma ei nuta,» rõhutas ta ja lisas, et klubi teenib vajamineva raha ise juurde. Seda teha polegi nii raske, sest siinsamas Kvissentalis kuuri all valminud võidusõidupaadid on maailma parimad.
Nõudlust nende järele on kogu maailmas, kuid klubi valmistab üksnes viis-kuus paati aastas. Täpselt nii palju, kui hädapärast rahateenimiseks tarvis. Põvvati sõnutsi on enda tehtud paatidele hiljem maailmameistrivõistlustel väga raske vastu saada. Viimasel kolmel aastal eestlaste ainuvalitsemise all olnud maailma ühe populaarseima paadiklassi OSY-400 paate ei müü klubi üldse.
Äsja saigi töökojas valmis tulipunane GT-30 klassi klaaskiust paat, mille tellis üks Venemaa sportlane.
Täpselt samasugust paati hakkab individuaalse ja meeskondliku maailmameistritiitli võitnud Jüri Jõul peagi ehitama sügisel Berliinis. Tema võistlusvahend valmistatakse aga kosmosetehnoloogias kasutatavaist süsinik- ja kevlarkiududest.
Jõul kinnitas pärast tiitlivõite Tartu Postimehele, et uus alus peab tulema veelgi kiirem ja stabiilsem.
Pidev arendus
Klubi juhi kinnitusel ei saa tippu jõuda teisi kopeerides, vaid lahendusi tuleb pidevalt ise välja mõelda. «Kui saan uue paadi valmis, mõtlen, et nüüd on maailma tipp,» kirjeldas Põvvat. Paar aastat hiljem selgub, et on võimalik ehitada veelgi kiirem alus.
«Maailmas küsitakse aina: kuidas te nii tugevad olete? Ise peab paate tegema!» tõdes Põvvat. Ta lisas, et ei mõista inimesi, kes teevad maha nõukogude aega.
See oli aeg, mil polnud midagi saada ning kõik tuli endal teha ja leiutada. Eestlaste tugevus seisnebki selles, et nad ehitavad ise oma paadid ning proovivad kõik lahendused kohe vee peal ära. «Eks paate ole vussi ka läinud, aga kõik kogemused tulevad kasuks.»
Tänapäeval katsetatakse võistluspaate Emajõel nagu vormeli tehasemeeskonnas. Täpsed GPS-seadmed annavad ülevaate paadi käitumisest nii sirgetel kui ka kurvides. Hiljem analüüsitakse andmeid arvutis ning otsustatakse, kas on tarvis juurde timmida kiirust või kiirendust või hoopis parandada tasakaalu, et masin saaks võtta kiiremini kurve.
Ka näiteks sõudjatel soovitas Põvvat ise paate ehitada. Ta on kindel, et nii mõnegi napi kaotuse asemel oleks meil sõudmises võit, kui sõudjad ei loodaks üksnes musklirammule.
Ta tõi näitena ühe oma tuttava, kel sai äsja valmis kalastamiseks mõeldud 4,5 meetrit pikk paat, ning kõigest 9,9-hobujõuline mootor viib seda mööda Emajõge edasi 45 kilomeetrit tunnis.
Uute klassidega
Peale seni klubile edu toonud võistlusklasside – OSY-400, GT-30, T-550 jt – aluste on Põvvatil plaanis kevadeks valmis ehitada kaks vabaklassi paati.
OSY-400 maailmameister Rasmus Haugasmägi jätkab esialgu kindlasti võistlemist samas klassis, kuid hakkab katsetama ka O-125 alust, mis liigub 40 kilomeetrit tunnis kiiremini ehk kuni 140 kilomeetrit tunnis. Põvvati poeg Henry ehitab endale aga O-250 paati, mille võistluskiirus ulatub 160 kilomeetrini tunnis.
Tartu veemotoklubi kümmekonnal sportlasel on kavas osaleda kõigil Euroopas peetavatel suurvõistlustel. Küsimärgi all on esialgu üksnes sõit Ameerikasse maailmameistrivõistlustele.