/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2014/01/01/2727098t1h0734.jpg)
Kunagine kolleeg ajakirjanduspõllult, aasta viimasel õhtul oma ettevõtte Edelaraudtee rongiga viimase sõidu Tallinnast Tartusse teinud Tiit Pruuli räägib intervjuus raudtee, aga ka kirjastamise ja spordi uuest aastast.
Raudteelane jätkab hobina kirjastamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida toob rongi tarvitama harjunud tartlastele ja teistele meie kandi elanikele kaasa uus aasta?
Uus aasta toob uued ja mugavad rongid, ja nende tuleku üle, usun, on kõigil siiralt hea meel. Olen kindel, et Eesti maksumaksja on teinud hea investeeringu vaatamata sellele, et ametnikud ja poliitikud on asja kehvasti korraldanud.
Lisaks muule ei tohi ära unustada ka seda, millest rääkis president ETVs oma jõuluintervjuus: riigile kuuluvate ettevõtete ja nende eest vastutavate kõrgete ametnike ülbus ja ignorantsus võib varjutada ka ettevõtmiste majandusliku efekti.
President rõhutas, et riigiettevõtete kohustus pole mitte ainult ärikasum, vaid ka kohustused riigi ja tema kodanike ees laiemalt. See on kohustus, et Elva ja Jõgeva inimene jõuaks mugavalt enne tööpäeva algust rongi või bussiga Tartusse ja õhtul koju. See on kohustus tagada taskukohane ja mugav ühistransport ka riigi äärealadel.
Edelaraudtee aktivapoolele jäävad aasta-aastalt kasvanud reisijateveo kõrval abikäsi Viljandi folgile ja kümnetele rahvaspordiüritustele, mängu- ja dokumentaalfilmide sünnile, eesti luule tutvustamine rongides ja palju muud kultuuritoetust. No ja lõpuks ka Tartu vana vaksali ülalpidamise toetamine.
Kui suur on võimalus, et riigi ja Elroni vahel sõlmitud lepingu seadusevastaseks kuulutamine ringkonnakohtus toob kaasa Edelaraudtee võidu kahe aasta jooksul korraldataval konkursil? Kas 2013. aasta lõpuni kehtinud olukord taastub?
Kaks korda pole võimalik ühte jõkke astuda, senine olukord ei taastu kunagi. Asi saab ainult paremaks minna. Kahju, et minister Parts ei kuulanud eksperte ega korraldanud kohe ausat opereerimiskonkurssi mitme pakkuja vahel. Lisaks meile oli ju veel huvilisi nii Eestist kui väljastpoolt.
Siis oleksid ehk ära jäänud praegused rumalused sõiduplaani, hinnatõusu ja muuga, mis nüüd reisija kaela nuheldakse. Väita, et see konkursi korraldamine oli liiga keeruline, on lapsik. Ole väärikas minister, mitte tossike, kes ei tea, kuidas maailmas neid asju tehakse!
Sa oled leidnud aega ka oma panuse andmiseks kultuuri, see seisneb näiteks raamatute avaldamises. Miks nii?
Äri kõrval peab minu jaoks alati olema muudki ilu.
Millised on su plaanid raamatute üllitamiseks algaval aastal? Palun paar näidet.
Reisiraamatute kirjastamine on mulle hobi nagu reisiminegi. Õieti polegi mul õiget kirjastust, näen oma rolli tehnilise ja finantsilise abikäe ulatamises headele autoritele. Sedaviisi on ilmunud juba umbes 50 raamatut.
Uuel aastal loodame lugejate ette tuua 1911 Marseille’is noorelt surnud andeka Tartust pärit kunstniku Erik Obermanni reisikirjad. Koos akadeemik Jaan Unduskiga sõitsime Obermanni jälgedes Saksamaal, Prantsusmaal, Peterburis. See on vähetuntud ja põnev peatükk meie kunsti ajaloos.
Koos kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergiga jätkame kultuurilooliste reisipostkaartide publitseerimist. Ilmunud on Underi ja Ristikivi saadetud kaardid. Järgmisena saavad kaante vahele Tuglas ja Ast-Rumor.
Aasta 2014 on kuulutatud liikumise ja spordi aastaks. Kui palju sina spordid ja liigud?
Liikumine ja sportimine tervise nimel ja lusti pärast meeldib mulle väga. Just neist teemadest nagu matkamine mägedes, metsas, vees ja mujal kirjutab Go reisiajakiri, mida koos sõpradega välja annan.
Aga tippsporti peale mõne pallimängu ei ole ma jälginud juba aastaid. Mis on mul asja keemiakombinaatide omavahelisse võiduajamisse! Ühesõnaga – ei usalda ja seega ei huvita.
Oled palju maailmas ja sealhulgas Venemaal ringi liikunud. Milliseks kujunevad sinu arvates Sotši olümpiamängud?
Sotši mängude ümber toimuvat jälgin huviga. Venemaa majanduslikud ja poliitilised pingutused nende mängude eel on kolossaalsed. Meenutab Berliini 1936. Mina ei võta seda spordi-, vaid ühiskondliku sündmusena.
Oli kuulda, et Eesti ei suuda sel korral paraolümpialasi välja panna. Seepärast otsustasime sõpradega, et nimetame end Eesti para-paraolümpiakoondiseks ja läheme aprillis vaatama, mis Sotšis, sealsetes mägedes ja ka eesti külades toimub.