Jah, õhtul restorani minnes olen valmis praadi ootama 45 minutit, sest saan selle otsast lõpuni kohapeal valmistatuna. Päevapraad kannab seesugust nimetust paljus just seepärast, et tegu on roaga, mida kokk on hommikul terveks päevaks ette valmistanud ning mida saab seetõttu kiiresti serveerida. Eesmärk on saada 45 minutiga söönuks, mitte 45 minutit toitu oodata.
Vaadakem nüüd aga asja teisest küljest. Kas kohvikule on kasulik, kui lauas istub tunni aja jooksul kolm inimest, kes ootavad pikalt oma tellimuse täitmist? Või oleks kasulikum teenindada selle tunni jooksul kaks korda rohkem inimesi? Ilmselt on tasuvam, kui lõunale tulnud kunde kiirelt söönuks saab ja laua järgmisele vabastab.
Aasta-aastalt üha suuremaks paisuvad tänavakohvikud tekitavad küsimuse, kas ka nende köök samamoodi paisub. Mingil põhjusel julgen kahelda, sest peamiselt hakkabki tellimusaeg pikaks venima hetkest, kui tellimus on kööki jõudnud. Ettekandjad võivad olla kui tahes kiired, aga see ei pane kööki toitu neli korda kiiremini valmistama. Eriti kui köögis on endiselt sama palju kokki ja abitöölisi.
Köök, mis on mõeldud toitu valmistama kuni 150 kliendile, ei saa järsku üleöö hakata teenindama korraga 400 inimest. See oleks sama kui perenaine püüaks koduköögis oma kokakunstiga võõrustada korraga kolme jalgpallimeeskonda.
Kelner, kes palus pika ooteaja pärast vabandust, lisas selgituseks ka tehnilise mure: ettekandjad peavad tellimusi ning arveid esitama kassaarvutites, mida on ainult kaks. Teenindajaid on neli. See on nagu püüda toppida tillukesse vasktorru elevanti – paratamatult tekib ummik.
Kohvikupidajad võiksid tõsimeeli mõelda köögipersonali, ettekandjatesse ja kassatehnikasse investeerimisele. Või siis ohjeldada oma kasumiisu ning jääda oma teenindusvõimete piiresse, mitte haugata järjest suuremat teenindusala linna keskväljakul.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/13/11947720t1h79fe.jpg)
/nginx/o/2008/08/04/62053t1hc73c.jpg)