Oskar Kallas aitas maarahva kultuurrahvaks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eesti rahva vanavara kuningas, välismaal Eesti Vabariiki suursaadikuna esindanud Oskar Kallas.

FOTO: Eesti Rahva Muuseum

Mõni suurmees pälvib monumendi, mõnda meenutab bareljeef, mõnest maalitakse suursugune portree. Öeldakse: kunst aitab mäletada.

Mõnest kirjutavad teadlased artikleid, koostavad raamatuid, korraldavad juubelikonverentse. Erialainimesed ütlevad nende kohta: nad on oma valdkonna teerajajad.

Oskar Kallast (1868–1946), kelle mahuka ja mitmekülgse elutöö vilju me praegu Eesti Vabariigi õigusjärgses rahvusriigis nii enesestmõistetavalt kasutame ja tarbime, peaks küll iga Eestimaal sirgunud inimene teadma.

Tänavu möödus tema sünnist 145 ja surmast saab tuleva aasta jaanuaris 68 aastat.

1938. aastal kirjutas Eesti teenekas humanitaarlane Richard Antik dr. phil. Oskar Kallase 70. sünnipäeva puhul, et toonane noorem põlvkond teadis teda rohkem poliitikuna ja diplomaadina. Oma maa volitatud esindaja välismaal sai temast Eesti Vabariigi sünni aegu.

Kuid oma rahvusriigi võimalikuks saamisele oli eelnenud visa ja tõsine, suurt tahet ja energiat nõudev töö maa ja rahva kultuurseks ning haritumaks arendamisel.

Õnneks sünnib igal aastasajal isiksusi, kes mõtlevad-tunnevad-suudavad rohkem kui teised. Nad on nii ideede autorid, selle arhitektid, insenerid ja ehitusmeistrid ühes isikus. Selline vaimne ja tegelik ülesehitaja oli ka Oskar Kallas.

Võõraste võimu alt vabaks saamine nõudis julget ja otsustavat enesekehtestamist. Aga eesti oma haritlasi, eesmärgikindlaid tegutsejaid oli poolteist sajandit tagasi veel vähe.

Eesti esimene

Kuressaare gümnaasiumi lõpetamise järel (1887) astus Oskar Kallas Tartu ülikooli klassikalisi keeli õppima. Mõtleja-tegutseja tüüpi noormees liitus kohe Eestile tähtsa organisatsiooniga, Eesti Üliõpilaste Seltsiga. Peagi kuulus ta seltsi juhatusse ja mitu korda valiti ta ka selle esimeheks.

Jakob Hurda üleskutse koguda Eestimaa pinnalt kokku veel rahva mälus talletunud rahvalaulud äratas Saaremaa noormehes huvi.

Kõigepealt asus ta oma kodusaarel mitmesugust rahvapärandit koguma. Seejärel tegi ta koos kaaslastega EÜSist kogumismatku Virumaale ja Läänemaale. Tulemused pälvisid Jakob Hurda tunnustuse.

Oskar Kallas jätkas õpinguid Helsingi ülikoolis, keskendudes etnograafiale ja soome-ugri keeltele.

Siinsete õpingute aegu suundus ta välja selgitama, kui palju on säilinud juba XVI sajandil Eestist Läti alale rännanud Lutsi maarahva emakeelest ja rahvapärimusest ja milliseid jälgi leiab Pihkva lähistelt Kraasna eestlastelt.

Teadlaste hinnang: Oskar Kallas päästis meie hõimukildude pärimuse lausa üheteistkümnendal tunnil.

Ka tema Helsingi ülikoolis kaitstud doktoriväitekiri käsitles Eesti rahvalaule ja nende levikut. Kallasest sai esimene eesti rahvusteaduste doktor.

1900. aastal abiellus Oskar Kallas Helsingi ülikooli professori Julius Krohni tütre, endast kümme aastat noorema neiu Ainoga.

Pereinimesena tuli Oskar Kallasel rahvuskultuurialaste ettevõtmiste kõrval otsida endale ka palgatööd. Kolm aastat oli ta Peterburi ülikoolis võrdleva keeleteaduse eradotsent, andes samal ajal ladina ja saksa keele tunde kahes sealses keskkoolis.

1903. aastal asus Oskar Kallas perekonnaga Peterburist Tartusse. Parimas töömeheeas pühendus ta siin sihikindlalt koos EÜSi mõttekaaslastega eestlaste haridus- ja kultuurielu arendamisele. Tartu rahvuslikud ringkonnad võtsid kohustuse asutada esimene eestikeelne tütarlaste keskkool, et siit sirguksid tulevased haritud eesti pereemad.

Oskar Kallasest sai selle kooli (praegune Miina Härma gümnaasium) esimene juhataja.

Samal ajal andis ta ladina ja saksa keele tunde linna kolmes gümnaasiumis, sest vajas perekonna ülalpidamiseks lisaraha. Mõnda aega tegutses ta ka Postimehe toimetuses.

Kuningas

Rahvusliku Eesti enesekindluse arendamisele olid tähenduslikud ja mõjusad Oskar Kallase kolm suurt korraldustööd.

Ta algatas ja korraldas Eesti Üliõpilaste Seltsi kaasabil ülemaalise eesti rahvaviiside kogumise. Kaksteist aastat kestnud (1904–1916) sihikindla, kihelkondhaaval ettevõetud rahvaviiside kogumise kõrval pidas Oskar Kallas tähtsaks kirja panna ka meie vanade rahvatantsude ja mängude kirjeldusi. See kõik kokku on õigel ajal päästetud rahvalooming.

Jakob Hurta on nimetatud eesti rahvalaulude kuningaks, Oskar Kallast võib aga nimetada eesti rahvaviiside ja ainelise vanavara kuningaks – nii on humanitaarlaste suhtumist väljendanud Eesti raamatukogutegelane ja bibliograaf Richard Antik.

Selle kogu maad haarava aktsiooni juhtimine ja korraldamine tõstis Oskar Kallase Eesti kultuuriloo hiiglaste kõrvale. Teadlased tunnistavad: meie rahvapärimuse kolm suurt koondajat-talletajat on Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen ja Oskar Kallas.

Saagu muuseum

1907. aastal pärast Jakob Hurda matust kogunes väike rahvuslik seltskond arutama, kuidas ja kuhu talletada Hurda kogutud rahvapärand. Oskar Kallas tegi ettepaneku asutada selleks omaette keskus: eesti rahvamuuseum.

Et idee elluviijaid tollal nappis, sai Oskar Kallasest endast Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimees. Selles ametis oli ta (ilma töötasuta) 12 aastat. See pikk aeg tähendas pidevaid ruumiotsinguid, et paigutada kogutud materjale.

Oskar Kallas algatas ka rahvaliikumise eesti ristinimede (eesnimede) laialdasemaks kasutuselevõtuks. Tema enesegi lastel nimed olid Laine, Virve, Sulev, Hillar. Rohkesti oli nimesid kirjas tema koostatud eesti eesnimede raamatukeses.

Rahvusraamatukogu isa

Oskar Kallas on sihikindluse ja loomupärase suhtlemisoskusega suutnud rahva harimiseks kokku kanda veel ühe hindamatu varanduse. Selle eest on ta pälvinud rahvusliku arhiivraamatukogu ehk meie esimese rahvusraamatukogu isa tiitli, väidab Richard Antik.

Kohe esimesel ülikooliaastal oli Oskar Kallasest saanud toimekas EÜSi liige ja ta valiti seltsi raamatukoguhoidjaks.

Siis oli alanud selle raamatukogu uus ajajärk. Tema innuka asjaajamise tulemusena sai ajalehtedel, kirjastustel ja trükikodadel tavaks saata oma väljaandeid Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogule. Kallas hoidis ennast kursis juba ilmunud ja ilmuvaga. Seltsi kogutu jaotas ta kahte ossa: ühes õpperaamatud, teises eestikeelsed ning Eestimaad ja Baltikumi puutuvad trükised.

Hea klassikaline haridus ja asjalik suhtlemisviis võimaldas Oskar Kallasel saada kingituseks raamatuid ka Peterburist Vene teaduste akadeemia raamatukogust.

Kui Eesti Rahva Muuseum oli asutatud, andis EÜS oma 10 000-ühikulise raamatukogu muuseumi raamatukogu alustuseks.

ERMi raamatukogu täiendamiseks sai ta isiklike pöördumiste ja kohalkäikude tulemusena trükiseid koguni Peterbu-ri keiserlikust avalikust raamatukogust ning Peterburi, Tallinna ja Tartu tsensorite kontoritest.

Tartu trükikojad ja kirjastajad lubasid tal oma pööningud-panipaigad üle vaadata ning sealt sobiva kaasa viia.

Meie, 21. sajandil vanema raamatu ja ajakirjanduse kasutajad, peame kultuurilooliste allikate olemasolu praeguse kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus muidugi enesestmõistetavaks.

Sellele on aga eelnenud ühe suurmehe järjekindel kogumis- ja koondamistöö.

1918. aastal Eesti riikliku iseseisvumise aegu nimetati juhtimiskogemustega ning võimekas suhetelooja Oskar Kallas Eesti esimeseks suursaadikuks Soome, 1922 edasi Londonisse ja seejärel ka Haagi.

Oskar Kallas suri 26. jaanuaril 1946. aastal Stockholmi haiglas. Maapaos. Võõral maal.

Tema tohutu elutöö on koondatud raamatutesse ja teadusväljaannetesse. Neile osutab ka Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas väljapanek, millega meenutatakse sünniaastapäeva puhul ERMi auliikmeid (Oskar Kallas 145, Jaan Tõnisson 145, Henrik Koppel 150). Suurmeeste näituse on üles seadnud ERMi Sõprade Seltsi tegevjuht Sirje Madisson.

Tagasi üles