Elutööpreemia saaja viskaks hea meelega vimka

Dr Urmo Kööbi on endiselt kliinikumis ametipostil ja tuhiseb sagedasti pika sammuga mööda koridore, ta töötab lepinguliste uurimisprojektide koordinaatorina. Foto: Margus Ansu

«Nüüd on tunne, nagu minult enam midagi uut ei oodatagi,» ütleb arst, haiglajuht ja ühiskonnategelane Urmo Kööbi. «Kui saaks vastupidi talitada, ühe vimka visata ja veel midagi teha –  oleks tore!»

Urmo Kööbi ütleb need laused 55 000-kroonise elutööpreemia pärast, mis talle täna Tartu Ülikooli Kliinikumi kevadkonverentsil üle antakse.

«Nüüd, kus ma varsti 71 olen, võiksin ju puhata, aga ma ei tea – vaim ei ole veel ära kulunud, kuigi pea on ammu hall,» sõnab ta heatujuliselt ning hakkab küsimusi ootamata kuuldavalt arutlema selle üle, mis mulje võib inimestele temast jäänud olla, mida ta tegelikult väärt on.

Urmo Kööbi on poole oma töömeheajast olnud haigetega tegeleja ja ravitseja ning teise poole tervishoiuala mänedžer, sealhulgas 12 aastat Maarjamõisa haigla peaarst.

Tema juhtimise all sai 1998. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumist sihtasutus, mille asutajaiks olid riik, ülikool ja linn ning mis ei olnud sugugi lihtne ja valutu protsess.

«Kliinikumil läheb praegu hästi ja ma näen seda väga hea meelega – see tähendab, et meie pingutused ei jooksnud tühja,» sõnab ta.

Arstiks kasvamine

Urmo Kööbi peab oma elus aga äärmiselt oluliseks kolme Rõuges oldud jaoskonnaarsti-aastat ning seejärel kaheksat Võru maakonnahaigla aastat, mil ta töötas kirurgiaosakonna ainukese anestesioloogina ning oli valves kõik aasta 365 päeva.

«See kokku oli minu ülikoolijärgne õpinguteaeg, väga raske, aga tore aeg noorele inimesele,» märgib ta.

Urmo Kööbi peab oma elu saavutuseks Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonna loomist ning räägib vaimustunult nüüdki sellest osakonnast, kust on sirgunud suurepäraseid arste ja õdesid ning mille meeskonna raudvara püsib truult paigal seniajani. Praegu kannab see osakond üldintensiivraviosakonna nime.

«Tegelikult on reanimatsiooniosakonna ja kliinikumi loomine eelkõige ikka kollektiivi teod,» rõhutab ta.

Urmo Kööbi kõneleb oma riigikogu liikme aastatest ja tööst komisjonides ning kinnitab, et ka see tegevus ning rahva teenimine on teda huvitanud ja talle väga korda läinud.

Tõsi on, et Urmo Kööbi tahtis kunagi saada sisearhitektiks. Seda teostamata unistust õnnestub tal välja elada Puhja maakodus ja aias.

Kööbi ütleb, et loodusel on ta elus  tähtis koht – kogu oma jõu ammutab ta sealt. Hea tervis ja tugev füüsis on mehel pärit vanemailt, lapsepõlve töökasvatusest ja sporditegemisest.

Haigus ja inimene

Anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku ülemõde Meeli Solnik, kes on Urmo Kööbiga koos töötanud, sõnab, et selle arsti puhul on kõneväärt ta sõbralikkus.

«Tema näeb haiguse taga alati inimest,» sõnab Solnik. «Ta on suurte teadmiste ja oskustega inimene, kes suudab olla ääretult inimlik.»

Urmo Kööbi ütleb lõpuks, et küll oleks hea, kui saaks kuidagi nii teha, et arstiks saaksid õppida ainult need inimesed, kel on loomupärane võime tunda hädasolijale kaasa.