Vana kaubamaja kaob, aga mälestused jäävad

Tartu uues kaubamajas töötavad müüjad Helle-Mai Zõbina (vasakult), Anne Sisask ja Ellen Madal hakkasid üle tänava jäävas Tartu vanas kaubamajas tööle 47 aastat tagasi.

FOTO: Margus Ansu

47 aastat tagasi oli kaubamajas laopinda palju rohkem kui müügipinda

Tänini Tartu uue kaubamaja meesteosakonnas töötav müüja Helle-Mai Zõbina ja nüüd samas majas suuremate pühade ajal abis käiv Anne Sisask hakkasid vanas kaubamajas tööle 1. detsembril 1966. Uue kaubamaja meesteosakonna moenõustaja-müüja Ellen Madal liitus nendega 1. veebruaril 1967.

Helle-Mai Zõbina ja Ellen Madal töötasid alguses naisteosakonnas. Anne Sisask alustas trikotaažiosakonnast ja siis müüs lastejalatseid. Nüüd on need kolm naist staažikad meesteosakonna töötajad, kellel on peagi maa pealt kaduvast vanast kaubamajast palju mälestusi, mida nad lahkelt jagasid.

***

Anne Sisask: Konkurss kaubamaja müüja kohale oli väga suur. Esialgu võeti tööle umbes 80 müüjat. Tööle hakkasime kolm nädalat enne avamist, kaup oli vaja lettidele paigutada ja kaupa oli tol ajal veel palju. Näiteks rinnahoidjad tulid trikotaažiosakonda suure metallkäruga. Et kaupa sealt valutult kätte saada, tuli sügavalt kummarduda, sest käru oli staatilist elektrit täis ja andis üsna kõvasti särtsu.

***

Helle-Mai Zõbina: Kaubamaja avamispäeval 20. detsembril 1966 oli tõeline talv, külma oli oma 30 kraadi. Inimesed seisid öö otsa järjekorras, nad olid ukse taha tulnud eelmise päeva õhtul. Kaupa oli väga palju, mäletan talvemantleid ja nailonkasukaid, ka ladu oli kaupa täis.

Kaubamaja kuulus tarbijate kooperatiivi süsteemi, selles süsteemis liikuski kaupa rohkem. Kooperatiiv korraldas ka maal laatu, käisime neil müümas, ostjaid oli kui murdu. Inimesed said astuda kooperatiivi liikmeks, neil oli kooperatiivi liikmeraamat. Panime liikmeraamatusse defitsiitse kauba ostud ja nende tegemise aja kirja, et ühed ja samad inimesed ei saaks kogu aeg defitsiiti.

Meie, müüjad, töötasime alguses arvelauaga. Liitsime, lahutasime ja korrutasime sellega täpselt ja kiiresti. Kui tulid arvutid, ei usaldanud me neid, kontrollisime kõik arvelauaga üle.

***

Ellen Madal: Avamispäeval olid müügil naaritsa- ja hõberebasekraega talvemantlid, neid osteti palju. Üks naine tuli järgmisel päeval tagasi ja ütles: «Palun, kas saate mantli tagasi võtta. Mul on kodus juba kaks naaritsakraega talvemantlit, ei tea, miks ma ostsin veel kolmanda. Aga kõik ostsid ja mina tahtsin ka.»

Väga hästi läksid algusaastatel sitskitlid, neid osteti päevas sadade kaupa. Ka atsetaatsiidist odavaid kleite osteti väga palju.

***

Anne Sisask: Kaubamajja hangiti kaupa igalt poolt, olen isegi käinud Riia kaubamajast pesu, atsetaatsiidist kleite ja heliplaate toomas. Heliplaate müüdi elektroonika ja kodumasinate osakonnas, seal oli üks meesmüüja, keda paljud mäletavad tänini. Kui naised ta käest küsisid, kas patareisid on, vastas ta: «Patarei on teil seeliku all. Meie müüme elemente!»

Helle-Mai Zõbina: Väga hinnas olid vaibad, karusnahk, kristall, kuld, lukuga Tšehhi botikud, 1970. aastate alguses ilusad sukksaapad ja hiljem Kommunaari puukingad. Neist asjadest oli kogu aeg puudu. Kui kaubamaja või kooperatiivi töötajatel oli ümmargune sünnipäev, kingiti kristalli. Sitsi ja 1970. aastatel moodi läinud krimpleenkangast müüdi jaokaupa. Krimpleeni käis müümas osakonnajuhataja ise, et müüjad ei saaks midagi kõrvale panna. Ka voodilinariide järele oli terve päev järjekord.

***

Anne Sisask: Vihmamantliteks kutsutud naiste kilemantlid olid suur defitsiit. Need olid ilusti väikseks pakiks pakitud, kolmnurkne samast materjalist rätik käis mantliga kaasas. Ükskord läks vihmamantlite pärast väga suureks mölluks, ime, et kaubamajale uks ette jäi. Kui hommikul pool kümme kaubamaja avati, tormati teisele korrusele jooksuga, mõni kukkus, mõni nuttis.

Defitsiiti, näiteks nailonmantleid, panime tihti välja alles õhtul, et ka tööinimesed neid saaksid. Hommikuti käisid kaubamajas ju kodused ohvitseriprouad, keda nõukogude ajal oli Tartus väga palju.

Ohvitseriprouad ostsid kõike ja palju. Tekstiilivabriku Areng kampsunid olid väga menukad. Need kampsunid olid viie kaupa pakis ja oli täitsa tavaline, et mulle öeldi: «Ne nado otkrõvat!» (Pole vaja avada.) Arengu kampsun oli tolle aja kohta kallis, 26 rubla.

Müüjad pidid vene keelt oskama, muidu mindi kohe kaebama, tol ajal oli kaebuste ja ettepanekute raamat tihedalt täis kirjutatud. Üks meie kolleeg oli vene keelega väga hädas. Kord sai venekeelne ostja ta peale väga vihaseks ja nõudis: «Gde direktor?» (Kus on direktor?) Oli juba õhtu ja kolleeg vastas: «Direktor kontšenõi.» (Direktor on kadunud inimene või direktoriga on kõik läbi.) «Oh, kak žal,» (Oi, kui kahju) ehmus ostja ja lõpetas oma õiguse tagaajamise.

***

Ellen Madal: Millalgi 1970. aastatel tulid esimest korda Wrangleri teksased. Müüsime neid Aleksandri tänava poolse väikse ukse vahelt, polnud seal mingit proovimist ega õige numbri küsimist, tuli lihtsalt järjest anda. Selle ukse vahelt müüsimegi erilist defitsiiti, mida müügisaalis pakkuda ei saanud – letid oleks pikali lükatud. Tol ajal kehtis põhimõte «Kel jõud, sel kaup».

1980. aastate algusest jäi kaupa järjest vähemaks. Siis käis kaubamajas palju ostjaid Venemaalt ja isegi Ukrainast. Nemad tahtsid kasukaid, karusnahku. Kitsevillaga hallid rätikud olid suur defitsiit.

***

Anne Sisask: Jalatsite osakonnas oli riiulil proovimiseks ainult üks king. Ühelt poolt sellepärast, et varastati palju, ühekaupa ei olnud ju mõtet varastada. Teisalt läksid ostjad vahel tülli: üks oli saanud haarata parema, teine vasaku jala kinga ning mõlemad tahtsid neid kingi, anda oli aga vaid üks paar.

Vargaid oli tol ajal üldse palju, neid tuli jälgida müüjatel, turvamehi polnud. Kord tassis üks noor naine koos emaga varastatud kauba lapsevankrisse. Kui nad tabasime, oli vanker juba kaupa täis, laps mahtus veel vaevu sinna.

Kui nägid, et riidepuu veel kõlgub, oli lootus varas kätte saada. Jälgisime ja ajasime neid taga, sest kaoprotsent oli väike, pidime vargused ise kinni maksma. Kord saime napsutanud püksivarga kätte, panime ta miilitsa saabumiseni direktori kabinetti luku taha, sest turvaruumi ju polnud. Aga mees lõi suure akna puruks, hüppas teiselt korruselt välja ja pani koos varastatud pükstega Aleksandri tänava poole lõikama.

***

Helle-Mai Zõbina: Müüja elu oli tol ajal lihtsam – kõik läks ära. Nüüd on kaup keerulisem ja kliendid targemad.

Tallinna poiss Jaan Kallas lõpetas 1978. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) toitlustamise tehnoloogia ja organiseerimise eriala ning sama aasta 15. oktoobril sai temast kaubamaja kõrval  asunud menuka restorani Tarvas juhataja. 1983–1985 oli Jaan Kallas Tartu kaubamaja direktori asetäitja ja 1985. aastast kuni 2000. aasta 20. augustini kaubamaja direktor.

Nüüd on Jaan Kallas põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) peadirektor,  kes meenutab oma kabinetis koos vanade fotodega Tarvases ja kaubamajas suurepäraste kolleegide hulgas möödunud suurepäraseid aastaid hea meelega.

***

Kaubamajas oli 1980. aastate teine pool põnev aeg: valitses väga suur kaubapuudus ja tuli plaanimajanduselt üle minna turumajandusele.

Kuigi kaubapuudus oli suur, oli althõlmakaubandusel kaubamajas väga väike osa. Kõige võti oli kauba hankimine ja kaubamajas olid väga tugevad kaubatundjad, kes suutsid välja ajada fondivälist kaupa (noorematele lugejatele: limiidid ja fondid olid teatava erinevusega nõukogudeaegse kantseliidi sünonüümid – fondi jaotati ja limiiti saadi).

Olen Vana Tallinna ja suitsuvorstiga Moskva vahet küllalt sõitnud. Siis olin ise ka suhteliselt kobe, naeratasin Marfa Ivanovnale, kabinet täitus suitsuvorsti lõhnaga – need lihtsad asjad töötasid ja fondiväline kaup tuli.

***

Mööbel ei olnud nõukogude ajal väga suur defitsiit, sest Eestis tehti meeletult mööblit, seda sai osta töö juures jagatud lubadega.

Väga suur defitsiit olid aga elektroonika ja kodutehnika, näiteks külmikud ja telerid. Külmikutest Minske ja Snaigesid veel kuigipalju liikus, aga autotehases toodetud ZILe tuli tikutulega otsida.

Kodutehnika müügiks oli kindel kord: rajooni parteikomitee kinnitas aastas näiteks kolme ZILi külmkapi jaotuskava ehk korra, millisele asutusele kaubamaja need annab ja millisel töötajal lubab see asutus siis külmiku osta. Kellel elektrist kahju pole, sel müriseb ZIL ilmselt tänini köögis.

Fondiväliseid telekaid tol ajal pea polnudki, saime müüa vaid nii palju, kui kõrgemal seisvad instantsid neid eraldasid. Nõudlus oli loomulikult hulga suurem kui fond.

***

Kõige kurvem pilt oli jalatsitega. Kommunaari kotad olid tehtud piinamise eesmärgil, need ei muutunud mugavaks ka pärast viit aastat kandmist, kui üldse nii kaua vastu pidasid.

Kord tegime järjekordse äri poolakatega. Saatsime neile sprotte ja linast riiet, vastu tuli 1200 paari kvaliteetkingi. Aga kõik olid parema jala kingad! See oli veel pool naljast: kui olime pool konteinerit läbi vaadanud, leidsime kirja: «Privet ot Solidarnosti!» (Solidaarsus oli Poola riikliku poliitikaga rahulolematu ametiühingukoondis.)

Keegi polnud siis enam isegi pahane, eks Tartu kaubamaja oli poolakatele ju üks paljudest nõukogude kaubamajadest. Kõik need kvaliteetsed parema jala kingad läksid prügikasti.

***

Kaubamajas olid tohutud laod, nende pinda oli rohkem kui müügipinda. Tippajal, 1990. aastate alguses oli kaubamajas 320 töötajat. Neist 12 olid transporditöölised, kes hommikust õhtuni vedasid kaupa lattu ja sealt müügisaalidesse.

Näiteks tuli Pihkvast vagunitäis vilte, need tuli kõigepealt ladustada ja siis müügile panna. Järgmisel hommikul tulid Pihkva rongiga mutid ja viisid kõik need vildid siit Pihkvasse tagasi. Nüüd olen aastaid vilte otsinud, maakodus oleksid need väga head, aga mida pole, need on vildid.

***

Plaanimajandus lõppes ootamatult 1987. aasta lõpus. 1989. aastal oli vabadus juba nii suur, et kaubamaja sai otse hakata äri ajama Tšehhi, Poola, Ungari ja Slovakkiaga. Sinna viisime sprotte ja linast riiet, vastu saime imeasju: kitsenahkseid kasukaid, kristalli, traktoreid ja autosidki.  

1990. aastate alguses tegime juba väga suurt äri, 1992. aasta juunis rahareformi ajal oli kaubamaja arvel 15 miljonit rubla. 1995. aasta 1. aprillil valmis meil oma rahaga ümberehitatud-korraldatud kaubamaja, vähendasime ladude pinda kuus korda, tegime neist müügiruumid. Vana kaubamaja oli siis Eesti moodsaim kaubanduskeskus.

1993. aastal oli kaubamajal kogu kvartali eskiislahendus olemas. Selle tegi Kanada välis-eestlane, kes oli kavandanud vabas maailmas 80 kaubanduskeskust. Aga see asi jäi ellu viimata. Kui aga oleks tol ajal ära tehtud, no kus siis oleks Tartu Tarbijate Kooperatiiv teeninud.

E-kunstisalongi perenaine, kõrgharidusega keemik Tiia Karelson oli Tartu Tarbijate Kooperatiiviga (TTK) seotud aastatel 1982–1989. Esmalt töötas ta TTK-le kuulunud Tartu KEKi sööklas ja selle baari Kellu (nüüd on Kellu ruumides kodakondsus- ja migratsiooniamet) tootmisjuhina, siis TTK-le allunud ÜTE (Ühiskondliku Toitlustamise Ettevõtete Koondis) esimese kategooria kaubatundjana ja neli viimast aastat kaubamaja töökaitseinspektorina.

***

Kaubamajas töötas pikki aastaid kunstnik-dekoraator Aime Asi. Talle tuleb au anda: midagi siis müügil polnud, aga vaateaknad ja vitriinid olid Aimel alati väga ilusad.

***

1980. aastatel tehti kaubamaja kõrval, tiibhoones kooperatiivi saalis rahvale suuri väljamüüke. Aga mida sa seal ikka müüd, kui pole midagi. No siis kutsuti kaubabaas ka sinna. Rahvast oli nagu murdu. Kus oli lööma!

Kooperatiivi rahvas pidas selles saalis nääripidusid. Need olid toredad peod, sest kooperatiivi ja kaubamaja töötajad hoidsid väga kokku. Kooperatiivi töötajate kabinetid olid tiibhoone teisel korrusel, kooperatiivi töötajad võisid tund enne avamist minna kaubamajja sisseoste tegema. See oli tohutu privileeg. Kui midagi head oli müügil, anti sellest kontoripoolel kohe teada, ei tehtud üksteisele tünga. Mul on sellest ajast vaid üks mõru mälestus – kabinetist virutati suusad ära. Aga suusad olid tol ajal suur defitsiit.

***

Peale suuskade polnud 1980. aastatel saada ka kohvi, tualettpaberit, Sangari teksased olid superdefka ja nurgadiivanist Ringo unistasid paljud. Eks tol ajal olid oma veidrused: ka mulle astusid tänaval ligi inimesed, keda vaevu tundsin. Üks väärikal kohal inimene soovis kasti kempsupaberit, teine saapaid. Neil, kes otse kauba juures olid, oli hulga raskem kui mul.

Vajaliku asja saamiseks pidi lihtsal inimesel olema kaubanduses hea tuttav. Ka kaubanduses maksid suhted – kui tahtsid midagi müüa, pidid selle kõigepealt hankima. Kord oli Tarvase restoranile vaja soolamiseks forelli. Tõin selle Rakvere lähedalt kalakasvatusest, sinna niisama igaüks ei pääsenud, pidid suhted olema. Tol ajal tuli kõvasti vaeva näha, et midagi hankida, lihtsalt niisama asjad ei käinud.

***

Suur defitsiidiaeg tekitas inimestes imeliku fenomeni: kui midagi müüdi, tuli osta, oli sul seda siis tarvis või ei. No oli ka selline lugu, et inimene astus oma kabinetti, kolleeg rääkis parajasti telefoniga ja ütles torusse: «Kuule, anna see must ära, ma tahan halli.» «Ära anna,» sekkus sisseastunu kohe jutuajamisse. «Ma tahan seda musta, mul on vaja, võtan kohe ära!»

Telefoniga rääkija ei teinud aga kolleegist välja, käskis ikkagi musta ära anda, sest tema soovib halli. Pärast kõne lõpetamist ütles ta pika näoga kolleegile: «Puusärki tellisin.»

Tagasi üles