Sel aastal tähistame 19. mail jumalapüha troitsat. Kutsume külalisi ja käime kalmistutel, mälestame iga haua juures oma sugulasi, protseduur on pikk. Selleks ajaks on kõikidel oma hauad korralikult korda tehtud.
Vallavanem Maria Korotkova veerg: uudiseid Piirissaarelt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlased pühitsevad surnuaiapüha 1. augustil, nemad kutsuvad Tartust ka kirikuõpetaja. Meil, vanausulistel, vaimulikku ei tule, on ainult lauljad.
Kalmistuid on meil neli: Tooni külas asuv Saare kalmistu ja Piiri kalmistu on vanausuliste surnuaiad, Piiri külas valge õigeusukiriku juures asub eestlaste kalmistu ning seal lähedal on ka viimases sõjas hukkunud vene sõdurite vennashaud.
Hoiame oma kalmistud ise korras, need on ilusad, vanamoodsad. Kui rahvas oli noorem ja tugevam, tegid inimesed kalmistutel kõik ise. Aga nüüd on inimesed vanemaks jäänud ja juba kolm-neli viimast aastat on vallas tööl inimene, kes kalmistutel niidab ning sügisel ja kevadel puulehed ära koristab.
On alanud olelusvõitlus lindude, loomade ja inimeste vahel. Eelmisel nädalal ropsisin varest, väga vastik ja tark lind. Pärast leidsin, et kõik minu lemmikud maisipistikud on ta välja tassinud. Aga need olid juba 15 sentimeetri pikkused! Istutasin uuesti. Kes teab, võib-olla säilivad.
Need linnud on rauast ja elavad rohkem kui meie. Kui mu isa veel elas, siis üks vares elas ka meie kodu juures ja karjus alati durrak-durrak. Ja ta karjub minu peale senini, aga isa on juba kaksteist aastat surnud.
Piiri küla servas elaval Evald Truutsil varastasid kährikud 120 voblat ära, see on tõsine kaotus. Evald ise oli teinud möödalasu, kalad rippusid tal liiga madalal. Kährikud said need kätte ja tassisidki minema. Igaüks võitleb oma elu eest.
Esmaspäeval nägin jälle kolme-nelja metssiga. Vaatasin aknast: üks läheb, teine läheb. Kui välja jooksin, siis põgenesid sead väga suure kiirusega.
Postkontoril ei ole õnnestunud mitte ühtki digiboksi müüa. Agitatsioon oli tõsine, aga tühine, sest raha meil igaks asjaks ei ole. Kui pilt ära kaob, eks me hakkame siis raadiot kuulama, näeme vene televisiooni ka. Ja kui raadio välja lülitatakse, siis hakkame ise laule laulma.
Selline on meie rahvas. Saar on praegu väga ilus roheline, lilled õitsevad, ime!