/nginx/o/2009/02/17/135902t1he43e.jpg)
Linnaarhitekt: kesklinnas on ülikoolile ruumi küll
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui palju linnafoorumil räägitust oli linna seisukohast vastuvõetav ja reaalselt teostatav?
Mina olin linnafoorumi töörühmas, mis tegeles linna praeguste võimalustega – kuhu oleks võimalik ülikooli uusi hooneid paigutada. Võimalusi hooneid kesklinna kruntidele ehitada on tegelikult mitmeid. Maarjamõisa väljal oleks ruumi ehitada 19 hektaril, kesklinnas erinevatel kruntidel kokku 17,3 hektaril.
Näiteks üks krunt, mis oleks võimalik kohe kasutusele võtta, on Oeconomicumi-esine tühi ala, mis kuulub linnale. On võimalik mõelda ka keerulisemaid komplekse, näiteks praeguse ülikooli spordihoonega koos. Parkimise saaks viia maa alla, mitu korrust, kui vaja. Ja siis on veel ka Emajõe-äärsed pargid, kuhu võiks ülikooli hooneid ehitada. Samuti on võimalik kasutada turuhoone ümbrust.
Kui palju see töörühm arvestas ülikooli täppisteaduste hoonete spetsiifilisi vajadusi, nagu müra- ja vibratsioonitase ning ohtlikkus keskkonnale?
Kui võtta füüsika täppismõõtmised tänapäevaste seadmetega, siis linnas poleks nagu üldse kohta, kus neid teha. Aga mõõtmisseadmed ise on tänapäeval ehitatud kummipatjadele, et väike vibratsioon ei segaks. Kindlasti on Maarjamõisa väljal vibratsiooni vähem kui kesklinnas, aga see on lihtsalt üks väga väike aspekt.
Äkki peaks linn ehitama kergliiklusteed ja raudteesilla, et Maarjamõisa ja kesklinna paremini ühendada?
Samas on aga kõik toetavad funktsioonid kesklinnas. Tartu Ülikooli arengukavas on näiteks lause, et ülikool järgib keskkonnasäästlikke põhimõtteid. Keskkonnasäästlik ei ole see, et me soodustame autostumist. Ka üliõpilastel on autod, millega nad sõidavad Maarjamõisa väljale kooli. Kesklinnas tähendaks see kilomeetri-pooleteise raadiuses jala liikumist.
Selge on see, et infrastruktuuri tuleb hakata Maarjamõisa poole arendama, sest seal on juba mõned hooned, mis seda vajavad. Aga seda tuleb kavandada pikemaajaliselt. Me ei saa ehitada raudteesilda 100 miljoni krooni eest. Kui kunagi kavandatakse raudteeosa ümber ja meil on ehitatud raudteesild üle kümne rööpapaari, aga neist jääb alles ainult kaks rada, siis tuleb hakata ka raudteesilda ümber ehitama.
Lõpuks taandub see siiski ka küsimusele, mis on odavam maksumaksjale. Selge on, et kesklinna ehitamisega on ülikoolil keerulisem, sest pinnas on pehmem, ka ruumikasutus tuleb paremini läbi mõelda. Samuti oleks kesklinna kruntidele vaja teha detailplaneering, mis võtab aega, aga Maarjamõisas on see juba olemas.
Kuidas peaks toimuma linnaplaneerimise teemaline arutelu linna, ülikooli ja avalikkuse vahel?
Oluline on, et tekiks konkreetne ülikooli ruumiline arengukava. Praegu on nii, et euroraha liigub ja on võimalik saada füüsikainstituudi ehitamiseks raha. Ja siis vaadatakse, kuhu oleks võimalik see kiiresti paigutada. See loogika on veidi lühinägelik.
Alati võib kiiresti teha häid, aga võib ka halbu otsuseid teha. Asjad kipuvad kukkuma juhuslikult sinna, kuhu on lihtsam teha, ja mitte mõeldes, kas seal kohas on olemas ka mingid toetavad struktuurid. Ma ei ütle, et on üheselt vale rajada Maarjamõisa väljale ülikooli campus, aga lihtsalt arutelu sel teemal ei ole olnud.