Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Majaka ehitaja lähenes küpsetamisele teisiti

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Olle Miljukov ehitas oma tuletorni viimasel ööl enne võistluse tähtaega. Kiirustamisest hoolimata tuli töö uhke ja korralik.
Olle Miljukov ehitas oma tuletorni viimasel ööl enne võistluse tähtaega. Kiirustamisest hoolimata tuli töö uhke ja korralik. Foto: Margus Ansu

Kõpu tuletorn on selline koht, mille trepid või vaade tornist jätavad seal käinutele sügava mulje. Majaka piparkoogist mudel toimetuse koosolekulaual päästis mitmel korral valla pidurdamatu mälestustevoo.

Just need lõputud meenutused oli üks peamisi põhjusi, miks Olle Miljukovi teos pälvis selle aasta peaauhinna. Lisaks muidugi ka väga hea teostus: pidi üsna lähedalt vaatama, et uskuda suure hoone materjali ning hoolimata mitmetest transportimistest ja vintsutustest see isegi ei pragunenud.

Miljukov ei ole väga sage küpsetaja ja nii juhtus ka võistlustööd tehes, et paar pannitäit majakaseinu jäi liiga kauaks ahju. Tuli need lihtsalt korstnasse kirjutada ning uued välja lõigata.

Et kõik seinad valmis saaksid, pidi ahjust läbi käima umbes kümme pannitäit piparkooke.

Teine katse

Majaka küpsetamine ja kokkupanemine käis üsna tavapäraselt, aga ettevalmistustööd tegi joonestajana leiba teeniv Miljukov ilmselt üsna teistmoodi kui piparkoogimaja ehitajad tavaliselt.

Ta alustas mõõtmistest ja joonistest, tegi paberist mudeli – see kippus muide ümber kukkuma – ning seejärel kasutas veel ka oma tavapärast tööriista, spetsiaalset joonestusprogrammi AutoCAD, et mõõte täpsustada.

Miljukov ütles, et kuigi pealtnäha ja esmapilgul tundub tema majakas üsna originaalisarnane, ei hakanud ta nii palju vaeva nägema, et täpses mõõtkavas teha. See oleks lihtsalt palju rohkem aega võtnud, pealegi muutusid tainatükkide mõõdud küpsetades niikui­-nii.

Tainast, muide, ostis ta poest ja kasutas mitut erinevat.

Oma kogemustest märkis ta, et eri tainad kerkisid üsna ühtemoodi, pigem tekkisid probleemid sellest, et kõiki tainatükke ei saanud täpselt ühepaksuseks rullitud ja erinevus ilmnes alles ahjus.

Kokkukleepimise kohta mainis Miljukov seda, et kodus tehtud suhkruglasuuriga oli tunduvalt parem töötada kui poest ostetuga. See kuivas kiiremini, kahte tükki ei pidanud nii kaua omavahel koos hoidma ja tundus, et jäi ka tugevam.

Glasuuri pidi küpsetaja kahel korral juurde tooma, sest esialgu arvestatud kogusest ei piisanud. Neist teine kord oli vastu ööd, enne viimast esitamiskuupäeva. Õnneks on mõni pood kella üheteistkümneni lahti.

Tegelikult ei olnud see üldse esimene kord, kui Miljukov piparkoogivõistlusel osales. Paar aastat tagasi ehitas ta tainast ja glasuurist uhke kuusepuu (pildil), mille pilti kasutasime tänavu meie internetileheküljel võistluse reklaamimiseks.

Seesama pilt panigi ta mõtlema, et võiks ju uuesti teha ja proovida.

Üsna tõenäoliselt osaleb Miljukov võistlusel ka järgmisel aastal. Mis siis võiks sündida, selle kohta tal täpset mõtet veel ei ole. «Eks need ideed tulevad ringi kõndides ja vaadates,» arvas ta, et küll midagi toredat ikka pähe turgatab.

Televiisorist Tallinnas tehtud «Piparkoogimaania» näitust vaadates liigatas juba üht-teist ajukäärude vahel, pilk jäi pidama hiiglaslikel piparkoogililledel.

Sel aastal jäi osa plaanitust veel tegemata, sest esialgu oli plaanis tuletorni sisse panna ka LED-tuledega valgustus. Selleks jäi aga aega väheks ning võibolla saab see siis järgmisel aastal ära tehtud.

Aasta pärast on siis näha, kas ja millised mõtted piparkookideks saavad.

Sellel aastal teisiti

Tänavu tuli meie piparkoogivõistlusele 20 tööd, ja nagu juba tavaline, lasi suurem osa neist end oodata, kuni toimetuse päkapikud juba pisut närviliseks muutusid. See-eest toodi meile ikka ja jälle selliseid teoseid, mis silmad suureks ajasid, ja igapäevast ajakirjandustööd segas tugev vürtsilõhn.

Tänavu hindasime ainult välimuse järgi, sest söömiseni me selleks ajaks veel ei jõudnud. Kuna võistlustööd võtsid ära kogu ruumi koosolekulaual ning mitmel korral tuli jutuks, et nii uhkeid asju tuleks ikka laiemalt näidata, siis otsustati peale hindamist mõte teoks teha.

Kohe sai selgeks, et Londoni hotelli aknad on täpselt sobiv näitusekoht – ja pealegi kenasti lähedal –, sealsete asjapulkadega tehti kiire kokkulepe ning juba järgmisest päevast nägi suuremat osa piparkoogivõistluse töid Rüütli tänaval.

Piparkoogid on seal vaadata veel vähemalt selle nädala lõpuni, nii et kasutage võimalust ja minge uudistama.

Kõigile osalejatele on meil ka väikesed kingitused, mille saate kätte juba tuttavast kohast, Tartu Postimehe toimetusest, alates 2. jaanuarist.

Tagasi üles