Maarjamõisa hiiliv ülikool tirib kesklinna kaasa

Tartu Postimehe vestlusringis kohtusid inimgeograaf Kadri Leetmaa (vasakult), endine TÜ haldusdirektor Riho Illak, usutleja Marju Himma ja kunstiajaloolane Enriko Talvistu. Tuliseimas vestluses vastandusid mõtted ülikooli hajumisest linnas – kas see tähendab kesklinnaelu lahustumist linna erinevates tõmbekeskustes?

FOTO: Sille Annuk

Ülikooli hoonete paiknemist käsitlevasse vestlusringi palutud Tartu Ülikooli rektor, kantsler ja Tartu linnapea loobusid osalemisest, tuues põhjuseks, et nad pole veel valmis sel teemal arutlema. Samal ettekäändel ei lubatud vestlusringis osaleda ka ülikooli ja linna ametnikel. Nii linnavalitsus kui ülikool on siiski andnud lubaduse avalikkusega kõnelda, kui nad on ülikooli paiknemise suhtes omavahel kokkulepetele jõudnud.


Tartu Postimees soovib siiski kaasata olulisse ja tervet linna mõjutavasse diskussiooni eri osapooli. Seetõttu on meie vestlusringis kunstiajaloolane Enriko Talvistu, TÜ inimgeograafia teadur Kadri Leetmaa, kes on ka Tartu linnavolikogu arengu ja planeerimiskomisjoni liige, ning ülikooli endine haldusdirektor Riho Illak, kes on olnud mitme nüüd teoks saava ehitusotsuse tegemise juures.

Linnad võib jaotada kaheks: need, mis annavad ülikoolile nime, ja need, mis kannavad ülikooli nime. Tartu kuulub nende esimeste hulka. Tartu identiteet on väga tugevalt seotud Tartu Ülikooliga. Mis teie arvate, kuidas Tartu Ülikooli paiknemine mõjutab linna ja linnaruumi?

Kadri Leetmaa: Tartu on linn, kus linn ja ülikool käivad käsikäes. Ühest küljest see, et Tartu Ülikoolil on oma ajalooline imidž, mis seostub ka selle ruumikeskkonna ja kesklinnaga. Teisest küljest annab ülikool kesklinnale mõtte. Tartu kesklinnast on teisigi olulisi asutusi ära läinud, aga Tartu Ülikool on nii suur, et see määrab ära kogu kesklinna olemuse ja võib-olla kokkuvõttes kogu selle, mis kesklinn on.

Siin mainiti, et ülikool asub praegu kesklinnas – kas asukoht on üldse oluline?

Riho Illak: Kas ei asu siis või?

Enriko Talvistu: No ongi oluline, et asub. Mida tähendab ülikool Tartu linnale? See oli selge juba sajandeid tagasi. Ilma ülikoolita oleks Tartu olnud laadakeskus, võib-olla midagi Valga-taolist. Ülikool on selle linna vaieldamatult teinud ja ülikool peab siia edasi jääma.

Ma saan nendest kantsler Andres Liinati käikudest ka aru – ta käitub rohkem ärimudeli järgi ülikooli suhtes. Ülikool on tänapäeval konkurentsis Euroopa ning maailma teiste ülikoolidega. Samas on ülikoolil taak kaasas – kõik need vanad hooned, muuseumid ja muud asutused, mida tuleb üleval pidada samast eelarvest. Nüüd tuleb muidugi vaadata, kuidas riik suudaks lahendada seda küsimust, et eelarves katta neid lisakulutusi.

Riho Illak, kuidas oli selle ülikooli eelarvega, mida ka teie käsutasite ülikooli haldusdirektoriks oleku ajal ja langetasite ka kinnisvaraotsuseid. Kui palju on need vanad hooned taagaks kaasas?

Illak: Ülikooli mälestisi ei saa nimetada taagaks, need on suured kultuuriväärtused. Selline probleem on ka paljudel teistel vanu hooneid omavatel ülikoolidel Euroopas. Iga poisike oskab liita ja lahutada ning teab, mis on kuup- ja ruutmeeter. Nende kubatuur nõuab palju suuremaid kulutusi kui nüüdisaegsetes ehitistes, kus kõik normid on määratud.

Kas uued hooned tõepoolest nõuavad vähem kulutusi? Ülikooli kantsler Andres Liinat tõi linnafoorumil välja, et Chemicumi kulud on läinud neli korda suuremaks, kui need olid vanas keemiahoones.

Illak: Uus keemiahoone on tehnoloogiliselt ju tänapäeva tipp, sisaldades väga spetsiifilisi seadmeid ja nende elektri-, puhastus- ja korrashoiukulusid. Nende ruumide kvaliteet peab olema oluliselt teine kui õpperuumides. Nii et pole päris hea neid kahte hoonet niiviisi võrrelda. Uued hooned tulevad kallid oma tehnoloogia kasutamise tõttu, aga mitte ruutmeetri kui tudengile ette nähtud pinna pärast.

Kesklinnas on vibratsioon, mis segab täppismõõtmisi – kuhu me siia kesklinna ehitame? On pakutud, et Atlantise kõrvale. No kuhu me mahutame seal parkla 300 autole?! Et ülikool püsiks rahvusvaheliselt konkurentsis, peab tal olema rahvusvaheliselt tasemel abibaas ehk hooned, eriti loodusteadustes. Maarjamõisa väli on minu arust selleks ideaalne keskkond.

See, et suur osa ülikoolist jääb praegu kesklinna, on nüüd küll suhteliselt selge. See, et tehniliselt ja tehnoloogiliselt loodusteaduslikud üksused kolivad Maarjamõisa väljale, on normaalne asjade käik.

Talvistu: Ehitustehnoloogiat tundes julgen väita, et vana keemiahoone on täiesti korralik ehitis, tugev betoonriiul, mille sisse oleks andnud ehitada ka mingi muu teaduslabori. Me kasutame tegelikult oma olemasolevat ressurssi raiskavalt, ehitades kogu aeg uut ja jättes vana maha.

Leetmaa: Riho Illak tõi välja huvitavaid arve ja ka vibratsiooni, millest ma midagi ei teadnud. On tähtis, et neid analüüsitaks ja silmas peetaks. Aga samas on hästi tähtis, et ülikool ja linn kesklinna hoonete potentsiaali ikkagi võimalikult laialt arutaks.

Küsimus inimgeograafi pilgu läbi vastamiseks. Kui suurim magalarajoon ja ka üliõpilaselamud asuvad Annelinnas ja Ülejõel, õppehooned aga Maarjamõisas, siis mida see tähendab linnakeskkonnale?

Leetmaa: Kliinikum on oma tudengitega seal olnud juba mõnda aega ja hakkama saanud. Kõik arhitektid ja idealistid räägivad, et Tartu linn peaks kuidagi Emajõega haakuma ja ülikool olema kesklinnas. Kui me vaatame, mis suunas reaalne elu käib, siis näeme, et hoopis risti vastupidi, mööda Riia tänavat.

Selle otsas on Lõunakeskus, mis toimib teise kesklinnana. Ja kui me paneme sinna kesklinna veel tudengid ka... Kui me tekitame väga olulise tõmbekeskuse Maarjamõisa väljale, siis see seltskond hakkab haakuma Lõunakeskuse ja Ringtee-äärse teenindusega, mitte kesklinnaga.

Illak: Küsimus on pigem selles, kuidas neid vanu kesklinna maju rahastada. Sellest tulevad ka ootused Tartu Ülikooli seaduse muutmisele, et saada vanade hoonete haldamiseks riigilt lisaraha. Nii toimib see näiteks Saksamaal ja Rootsis. Kui valitsus tahab, et sellised vanad hooned säiliksid, siis riik maksab nende renoveerimise kinni. Meil sellist süsteemi ei ole ja ülikool peab oma vanade hoonetega ise hakkama saama.

Mis puutub füüsikahoonesse, siis ülikool loobub sellest raske südamega. Esiteks on loobumise põhjus see, et hoone on ehitatud rindehaiglaks ning mitu ekspertiisi on tõestanud, et selle hoone kandevkonstruktsioonid ei lase seda ümber ehitada nii, et seal tekiks suhe 60:40 kasuliku pinna kasuks. Sinna sisse ehitada on väga ebaotstarbekas.

Sellest on muidugi väga kahju, et siin vestlusringis ei ole ülikooli ja linna. Samas näitab see, et ülikool ja linn käivad selles küsimuses väga ühte kätt ja ühte jalga.


Ülikool ja linn peaksid käima väga ühte jalga ka avalikkusega, sest Tartu ei ole ainult institutsioonina linn ega institutsioonina ülikool, vaid see on üks keskkond ka tudengitele ja linnaelanikele.

Illak: Väga õige. Aga äkki on see sõnum lihtsalt jäänud nõrgaks, et ülikool ei koli kesklinnast ära, vaid laieneb Maarjamõisa välja poole.

Leetmaa: Ma näen, et ülikool on suur ja oluline ning linn peab ülikooli vajadustega arvestama, aga ma näen ka, et ülikooli selliste otsuste langetamisel on nii otsene ja suur mõju, et kõik peaks omavahel läbi rääkima.

Talvistu: Maaülikool tegi oma campus’e Tähtvere välja peale. Tudengitel on seal küll hea õppida, aga linnale tähendab see suurt migratsiooni läbi linna ja tagasi. See omakorda tähendab suurt autode hulka.

Leetmaa: Inimesed elavad küll linnas, aga kui elukohad asuvad töö- ja õppimiskohtadest kaugel, siis loomulikult on see otsene tõuge autostumisele. Selleks, et inimesed autoga ei sõidaks, peab muu liikumise võimalikult mugavaks tegema.

Illak: Infrastruktuuri väljatöötamise eest peab vastutama kohalik omavalitsus. Ega siis ülikool ei ehita Maarjamõisa väljale ühtki hoonet ilma linnalt luba küsimata. Ja see tähendab, et linn peab olema arvestanud ka sellega, et seal hakkab tööle bussiliiklus ja inimeste liikumine sel liinil suureneb.

Abilinnapea Raimond Tamm on intervjuus öelnud, et ülikooli kui partnerit oleks vaja ohjeldada ja ühiselt otsida tõesti avalikke huvisid teenivaid lahendusi. Jutt käis kesklinnas tühjaks jäävatest ühiskondlikest hoonetest. Kas selline väljaütlemine on põhjendatud? Kas ülikool on linnas justkui ülekäte läinud?

Illak: Abilinnapea veeretab palli osavalt valele territooriumile, valesse väravasse. Ongi omavalitsuse ja riigi ülesanne selle probleemiga tegeleda. Mujal ei ehita ülikool oma raha eest parklaid. Aga meie oleme korduvalt kinni maksnud nii parklaid kui infrastruktuuri.

Leetmaa: Äkki see ongi see koht, kus ülikool peaks julgemini ütlema, et on üliõpilased ja on vaja läbimurret jalgrattateede rajamisel. Parklaküsimus annab tunda ka kesklinnas ja sellega peaks tõepoolest linn laiemalt tegelema.

Talvistu: Probleem on ka muidugi selles, et parklas autod seisavad, aga ühel hetkel asuvad nad kõik korraga sõitma ja see toob linnas kaasa ummikud. Me peame liiklejad kuhugi panema. Kui me neid bussi ei pane, siis tuleb teha jalgrattateed. Chemicumi ees peatub praegu kaks bussi tunnis. See on ebanormaalne ju, sest seal on lisaks Chemicumile ka Biomeedikum ja liigub palju inimesi.

Illak: Linnaga läbi arutamine on küsimus number üks. Teine asi on kogu infrastruktuuri järeleaitamine. Paraku juhtub siin see, mis on juhtunud 378 aastat: linna ja ülikooli huvid ei ole tihti ühed ja samad.

Talvistu: Linn ehitab juurde sildu üle jõe, aga teisest jõest – raudteest – ei taha ta midagi kuulda. Ja see oleks küll linna asi võtta teemaks üle raudtee silla ehitamine. Ülikooli Maarjamõisa väljale kolimine – see rong on juba läinud. Füüsika- ja tehnokeskus – kõik tuleb sinna ja selle pärast tuleb nüüd linnal tegeleda läbimurde ehitamisega. See tuleb panna kuhugi plaanidesse – kaua me räägime ainult Emajõe sildadest? Linn peaks olema üldse tänulik, et see ülikool siin on.

Leetmaa: Kui vaatame Euroopas teisi ülikoole, siis geograafilises mõttes nii perifeerset ja kättesaamatut ülikooli nagu Tartu Ülikool teist naljalt ei leia. Kesk-Euroopast – kui kaua peab Tartusse tulema? Ja kui Saksamaal on mugavaid ja moodsa sisseseadega laboreid väga palju, siis miks ma peaksin siia tulema?

Selles mõttes ei saa öelda, et linnal ei ole midagi ülikoolile pakkuda. Välisprofessorile või -doktorandile on väga oluline linnakeskkond, kuhu ta tuleb. Kas siin linnas midagi toimub või mitte. Mulle tundub, et Maarjamõisa põllu peal ei hakka küll elu käima ega teki ülikoolile imidžit, mis sinna kutsuks.

Mida teha nende ajalooliste hoonetega, mis ei vasta enam Tartu Ülikooli vajadustele?

Talvistu: Ega keegi neist hoonetest loobuda taha. Küsimus on, mida sinna sisse panna. Lisaks anatoomikumile on ju ka vanad aadlielamud Laial tänaval. Kumbki neist ei sobi tegelikult õpetamisruumideks. Küsimus ongi, kelle kaela need hooned jäävad. Nende restaureerimine on pööraselt kallis. Küsimus on, kes ostab ja korda teeb.

Illak: Ülikooli poole näpuga näidata on kohatu, sest ülikool on aastakümneid nende ajalooliste hoonete eest hoolitsenud. Ülikool ei ole ainuke, kes omab selliseid hooneid, Eestis on veel küll ja küll neid, mis vajavad riiklikku hoolt ja kaitset. See pole isegi enam nii väga kohaliku omavalitsuse küsimus.

Taktikaline küsimus on: mida ära müüa ja mida mitte? Siin olen mina äärmine konservatiiv – mina ei müüks mitte midagi, vaid panustaks läbirääkimistele võimulolijatega, et saada toetust nende hoonete haldamiseks. Ühel päeval võib ülikool seda müüki kõvasti kahetseda.

Ma ei saa rahulikult kuulata ka kuulujuttu, et kaalutakse näiteks kehakultuuriteaduskonna või terve selle hoonetekogu äraandmist. Tegelikult võiks ülikool oma hooneid välja rentida.

Talvistu: Vanasti tegutses osa Toomemäest ju ülikooli all rendikruntidena. See oli kuni 1940. aastani ülikooli väike tulubaas.

Siiani ülikoolil selget arhitektuurilist arengukava ei ole. Kas peaks üldse olema või saab ka kuidagi muud moodi hakkama?

Illak: Ülikoolil väga konkreetset arengukava ei ole, sest ajad olid keerulised. Uus keemiahoone sai ehitatud olude sunnil sinna seepärast, et seal oli olemas detailplaneering.

Talvistu: Tol ajal, kui mina ülikoolis käisin, oli erinevate teadusalade inimeste vahel selline sünergia. Praegu on aga reaalteadlased ja humanitaarteadlased kuidagi eraldatud. Reaalia ja meditsiin koonduvad teisel pool raudteed ning kesklinna koondub humanitaaria. Kokkupuutepind jääb paratamatult väiksemaks. Ei tasu arvata, et suhtlus ainult virtuaalmaailmas tekib, ikka füüsilist kontakti on ka vaja. Meil on siiski vaja otseühendust erinevate campus’te vahel.
Pole vaja ainult üldplaane. Linn võtku kätte ja tehku ühendus üle raudtee ja jalgrattateed, et vähendada autoga liiklemist.

Leetmaa: Linna avalikule ruumile, kus inimesed aega veedavad, on üha juurde tekkimas konkurentsi. Iga uue tõmbekeskuse ehitamisega meelitatakse inimesi kesklinnast välja. Selge on, et avalikke maid ja hooneid on linnas üle. Linna puhul pole läbirääkimiste osapooleks ainult ülikool, vaid ka teised ametkonnad, näiteks ministeerium ja Eesti Post. Korralikku inventuuri on tarvis – mis on linna avalikest hoonetest üle ja mida kuhu saaks paigutada.

Oleks vaja sellist ühiskondlikku kokkulepet.

Tagasi üles