Leo Kaagjärv: eesti keelest ja ahistamisest

Leo Kaagjärv Foto: Pm

Meenub juhtum meie taastatud iseseisvuse algusest. Meesterahvas, nähtavasti purjus, urineeris vastu oma naabermaja seina. Kui teda kutsuti korrale, oli üleastujal vastus valmis: «Jätke käsutamine! Meil on nüüd demokraatia!»

Demokraatia või vabaduse sildi all esinev kõikelubatavuse vaimsus hämmastab oma pahelisusega. Laste kasvatamisel vitsa kasutamist peetakse nende ahistamiseks. Mis sest, et tagajärjeks on huligaanid, kes häirivad oma väljakutsuva käitumisega kodanikke avalikes paigus. Mis sest, et ühiskonnal on olemas paljude põlvede kogemused, kuidas kasvatada lapsi tublideks inimesteks.

Ka koolis õppima sundimine on ahistamine. Nagu seda on ka kurjategijate tõhus karistamine. Aga kõikelubatavus, reeglite mittetunnustamine, on haaranud ka keelevaldkonna. Jagan Rein Kärneri suurt muret (TPM 12.05). Nagu kadunud Eduard Väärit, haaravad mindki resignatsioonimeeleolud.

Palju aastaid olin võtnud sõna nn nominativiidi vastu, mille all mõtlen nimetava käände tungimist omastava alale nagu inglise keeles, ent tulemust mitte mingisugust. ETV ja teiste telekanalite subtiitritegijad nähtavasti ei suuda üht keeledetaili ära õppida ning nende ülemused ei söanda neid «ahistada».

Alles äsja ilutses ETV saates pildi all: «HeadRead» korraldaja. Siin on koos koguni mitu keeleviga. Pidasin väga lugu saatejuhi Aarne Rannamäe eeskujulikust keelekasutusest, nüüd on temagi jutt tihti risustatud okeide ja sorridega.

Muidugi pole õiglane nõuda, et iga inimene, kes satub esinema raadios või televisioonis, peaks kõnelema korrektselt, küll aga tohiksime seda nõuda massilõi­­tade omadelt töötajatelt, kes esinevad eetris. See on elementaarne ametipädevus.

Kõige mõistatuslikum eesti avaliku keele allakäigu juures on meie pädevate keeleasutuste vaikimine. Pean silmas eeskätt Emakeele Seltsi ja Eesti Keele Instituuti.

Novembris 1994 pöördusin kirjaga esimese nimetatud asutuse juhatuse esimehe poole ettepanekuga lüüa häirekella, teha pisut avalikku lärmi eesti keele kaitseks. See oleks kahtlematult äratanud hoopis suuremat tähelepanu kui Eesti Keele Kaitse Ühingu pöördumised, mida ilmselt ei märgatagi. Kuid ei tehtud. Jäädi tummaks. Ei vastatud ka mu kirjale.

Mõnelt keeleteadlaselt on vahel küsitud, mida ta arvab avaliku keele väidetavast lagunemisest, ja tuleb välja, et kõik on heas korras! Mis lagunemine, mis allakäik? Hämmastav!  

Kärneri artikli pealkirja kohal seisab rida «Rumaluse talumine hävitab keelt». See on hästi öeldud. Probleem näib olevat just nimelt talumises.

Me talume keelerumalusi, aastakümneid kehtinud keelekorraldusnõuete eiramist ja asendamist korralagedusega. Aga just minevikuaegade keelekorraldus on eesti keelest teinud tänapäevase kultuurkeele. Kahtlen, kas peame taas alustama kiilkirjast, nagu kardab Kärner, küll aga omaaegse suure töö varemeilt.


Samal teemal: Rein Kärner, «Kuhu lähed, emakeel», TPM 12.05