/nginx/o/2008/02/26/21887t1hed8a.jpg)
Lõppema hakkav Tallinna lasteaiasõda näitas, et ilusad jutud demokraatiast kui rahvavõimust ja poliitikutest kui rahva teenritest kuuluvad Eestis kas muinasjutu või ulme žanrisse. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas tuntav ärevus plaanitsetava Ühtse Eesti suurkogu pärast – et äkki ongi olemas tee inimlikuma Eesti poole. Samas ei lubanud erakondlik egoism sissetallatud rajalt kõrvale minna.
Ärapanemiseks sobiva juhuse tekkimisel olid lapsed, pered ja lastehoiuvõimalused, seesama paremat Eestit ihaldav rahvas oma igapäevaeluga, malakaks ühtmoodi nii riigi kui ka kohaliku võimu käes.
Lasteaiakohtade ja ühe koha normatiivide teema on ju iseenesest tõsine. Ühelt poolt on tung lasteaeda suur, teisalt ei saa sealset turvalisust ja head keskkonda kuidagi kahjustada.
Vahemärkusena: lihtsustatult kujundavad lasteasutuste igapäevaelu ja majandamist kahesugused normatiivid – rühma suurust ja ruumide suurust puudutavad. Ühed kindlustavad laste hoiu ja hoolitsuse, teised heaolu ja turvalisuse. Mõlemal on loomulikult oma osa kulude (eelarve) kujundamisel.
Arvud läbi aastate
Formaalselt, paberil, pole pilt sugugi nii halb, kui sotsiaalministeeriumist tulnud karmidest väljaütlemistest võiks arvata.
2009. aasta alushariduse aruandes on kirjas, et Eesti 6 lastesõimes on 274 normkohta ja 334 last, 525 lasteaias
56 493 normkohta ja 58 597 last, 4 erilasteaias 164 kohta ja 183 last ning 100 lasteaias-algkoolis 3714 kohta koolieelikutele ja 3690 last.
Lapsi on küll 2159 võrra rohkem kui kohti, kuid mitte dramaatiliselt rohkem. Tõsi, suhtarv on iga aastaga pisut halvemaks läinud.
1999. aastal oli saja normkoha peale 99 last, 2009. aastal 105. Ja kui silmas pidada aruande joonealust märkust, et normkoha definitsiooni muutuse tõttu on suhtarvud võrreldavad aastate 1980–1990, 1995–1998, 1999–2006 piires, siis tuleb võrdlustega ettevaatlikult ümber käia.
Siiski, üldseis on kümnendi teisel poolel olnud sama – 104-105 last saja koha peale.
Milliseid ettekirjutusi tegid tervisekaitseametnikud aastatel 2005–2009, kui pilt oli põhimõtteliselt samasugune nagu nüüd? Ja kuidas ikkagi 1999. aastal kehtima hakanud lasteaia pinnanormatiivide täitmist planeeriti? Sotsiaalministri mõistaandmist, et juba aastaid tagasi pidi asi tehtud olema, vastavast käskkirjast välja ei loe!
Näiteks eelmine Tartu linna munitsipaalõppeasutuste arengukava lubas, et «pooled õppeasutuste hoonetest vastavad (2007. a) kõikidele ohutus- ja tervisekaitsenõuetele». Kehtiv, 2008.–2013. aasta arengukava räägib seoses tervisekaitsega akende vahetusest, seinte soojustamisest jms, kuid karmidest normatiividest dokument ei räägi.
Loogika ütleb, et kui eelmise seitsme aastaga sai korda üks pool, siis järgnevaga teine pool hoiukohtadest. Kas see, et vaid kolmandikus Tartu lasteasutustes on praegu pinnapuudus, on targa ja ettenägeliku hariduspoliitika tulemus? Või on see seotud hoopis tõsiasjaga, et kohandatud ruumides Tartus lasteasutusi pole, s.t hooned võimaldavad normatiivi suurema pingutuseta täita? Keeruline vastata.
Poliitiline tellimus
Tõsise lastehoiu mure kõrval kerkib kaks natuke laiemat teemat. Esiteks riigiametnike kasutamine poliitikute omavahelises arveteklaarimises ja teiseks omavalitsuste võimekus oma ülesandeid täita.
Tallinnas reide teinud terviseameti eelkäijad on olnud varieeruva korraldusvõimega. Teatud juhtudel (nn euronormide kehtestamine toitlustusasutustele) resoluutsed ja lõpuniminevad, teiste probleemide lahendamisel suhteliselt hambutud. Näiteks sõltuvushaigeid teenindanud nn retseptivabrikute toimetamist taluti tuimalt, kuni meedia ja avalikkuse surve mõjuma hakkas.
On siis tõesti poliitilise tellimuse olemasolu või selle puudumine peamine tegur, mis ametnikud liikuma paneb?
Või tuleks sobival moel ühendada tegutsemise alusena paber (seadus, määrus, ametijuhend, mis tahes dokument, mis konkreetset ametnikku liikuma paneb), poliitiline tellimus ja mõistus. Sest siililegi on selge, et ei käesoleval aastal ega ka järgnevatel mingit massilist lasteaedade ehitust Eestis ei tule. Aga tööturule ihkavad emad on täiesti olemas. Vaatamata lokkavale tööpuudusele. Fenomen, mis väärib omaette analüüsi.
«Lubav aktiivsus»
Võib-olla oli kõnealuse konflikti õhutajaks vigane ministri määrus (see polnud ja pole ka praegu üheselt mõistetav) ja selle elluviimise stiil. Kindlasti on aga vigane riigi ja omavalitsuste koostöö!
Kui oma põhiülesannete täitmisega jääb jänni mõni väiksem vald, mida siis öeldakse? Vaja liita!
Kui jänni jääb pealinn, siis on nii lihtne seletus võimatu. Kära Tallinna meediakulude kui mõttetu raiskamise või pensionäride tuhandekroonise toetuse kui häälteostu raha üle ei vii asja samuti edasi. Riiklikku ja kohalikku poliitikat tuleb selgemalt teineteisest eristada ja suunata.
Demograafiapoliitika on riigi prioriteet. 1980.–1990. aastate vahetusel järsult muutunud sünninäitajad teevad asja Eestis ja mitmel naabermaal eriti keeruliseks.
Ühe korra maksis riigi passiivsus juba karmilt kätte – siis, kui külmalt vaadati pealt, kuidas omavalitsustele teenuste osutamiseks üle antud vara (lasteasutuste hooneid) müüdi. Praegu muidugi riigile passiivsust ette heita ei sobi. Aga ega seda sorti «keelav aktiivsus» ka kuhugi vii. Vaja oleks «lubavat aktiivsust». Näiteks erahoiu toetamist või muid kiireid ja mõõduka kulukusega lastehoiukohtade loomist soosivaid samme.