Ootame fotograafiga akadeemik Ülo Niinemetsa. Oleme kohal mõni minut enne kokkulepitud aega maaülikooli metsandusmaja juurdeehitise koridoris tema kabineti ukse juures. Fotograaf ütleb ühel ootamatul hetkel imestunud ohhoo!
Noor akadeemik uurib taimede keelt
Nimelt silmitses päevapiltnik kabineti ukse kõrval seinal Ülo Niinemetsa väljatrükitud artikleid maailma kuulsatest teadusajakirjadest. Nagu selgus, oli ta imestushetkeni oletanud, et teda ootab ees vana mehe pildistamine. Kuid paari väljatrüki juures avaldatud pildilt paistis, et Niinemets on vaevalt keskealine.
Selsamal hetkel võtab noor akadeemik hiigelpikast koridorist väljudes ja meie nägemisulatusse jõudes hoogsal sammul kurvi, kuuehõlmad lehvimas.
Akadeemik 4. detsembrist
4. detsembril valis Eesti teaduste akadeemia oma üldkogu istungil 16 kandidaadi hulgast neli uut akadeemikut, Niinemets nende hulgas.
Senised akadeemikud on enamasti vanuses 50–75 aastat. Alla 50-aastaseid on viis. 43-aastane Niinemets on peaaegu kõige noorem akadeemik, temast noorem on vaid Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo (38).
Ülo Niinemets tervitab fotograafi ja reporterit rõõmsalt, avali ilmel. Üsna kohe asub ta näitama oma kabineti kõrval paiknevas laboris tööriistu, mis on talle ja tema kolleegidele toonud ülemaailmset teadustähelepanu.
Tööruum on suuremaid ja väiksemaid aparaate täis. Nende vahel askeldab parajasti üks keskealine ja üks eakas teadusemees.
Ühes nurgas seisab pealtnäha keskmist mõõtu külmkapp. See maksab üle 300 000 euro ja mõõdab reaalajas taimedest lenduvaid ühendeid. Teine aparaat, mis maksab 200 000 eurot, on veidi väiksem ja meenutab suuruse poolest suuremat pealtlaetavat pesumasinat.
Masinad on seepärast väga suured, et taimedest nende stressi tõttu lenduvad ja mõõdetavad ühendid on väga väikesed ja pealegi on neid suhteliselt vähe. Ühe aparaadi vahelt paistavad välja haavapuu lehe servad. Kus siis taimed ise kasvavad?
Nende näitamiseks teeb energilise astumisega akadeemik koos Tartu Postimehega jalutuskäigu keldrikorrusele ja nimetab seda šokiturismiks. Sest metsandusmaja juurdeehitise keldrikoridoris vonklevad laes torud ja juhtmed, kuid ripplagesid ei ole veel jõutud paigaldada.
Ühe ukse kõrval on silt, millele on kirjutatud «Fütotron». Sees aga ei olegi udupeent ja ülikallist masinat. Hoopiski on lauad ja riiulid, kus kasvavad pottides mitmesugused taimed.
Mais, raudrohi, palmid, iilekstamm, sõnajalad, eukalüptid, haab, näitab Niinemets. Kõige rohkem – lausa madal tihnik – on aga otse ukse juures ürgset taime araukaariat. Need on Uus-Kaledooniast pärit istikutest üles kasvatatud noored isendid.
«Ma olen reisinud ka,» ütles teadlane ja hajutas oletust, et ta tarvitab uurimiseks ainult potitaimede abi. «Üks viis on see küll tööd teha, et potis kasvatada taimi, aga kui ikka troopikas muda sees ära käia, siis tekib hoopis väärtuslikum töö kui kuskil laboris. Looduses kohapeal käia on väga oluline.»
Niisiis kasvab fütotronis taimi maailma mitmest paigast, sest ka professori ja tema teadusrühma töö ulatub üle maailma.
Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi maastikukorralduse ja loodushoiu osakonna juhataja professor Kalev Sepa sõnul on Ülo Niinemets teinud teadustööd läbi põhiliste maakera ökosüsteemide, tundrast troopikani, ning teinud koostööd ja avaldanud ühisartikleid enam kui 500 teadlasega 40 riigist.
Niinemets on Sepa andmeil avaldanud rohkem kui 200 teadusartiklit, mida on ühtekokku tsiteeritud enam kui 8000 korral väga nimekates teadusväljaannetes.
«Meie huvi on globaalne,» ütles Niinemets. «Me üritame aru saada, kuidas taim mõjutab kliimat ja kuidas kliima mõjutab taime.»
2,3 miljonit eurot
Täiesti uus suund, mis on tema osalusel Tartus alanud, on stressi tõttu taimedest lenduvate orgaaniliste ühendite uurimine. «Kui taimedele miski ei meeldi, hakkavad nad saatma selle kohta signaale teistele,» selgitas ta.
Taimed ei saa inimese kombel näiteks minna jahedamasse paika, kui neil on palav, vaid peavad stressi taluma. Taimed reageerivad erinevatele stressidele omamoodi vastustega, näiteks vähendavad saagikust.
«Ja lisaks on neil väga palju füsioloogilisi stressisignaale, mida me armastame kutsuda taimede keeleks,» selgitas ta.
Euroopa teadusuuringute nõukogu teab ilmselt talupojatarkust, et väetada ja kasta tuleb hoolega ikka seda kapsataime, mis tõotab suurt pead.
Sest selleks, et teada saada, kuidas eri taimeliigid reageerivad stressile ja kuidas nende liikide eritatavad stressihormoonid mõjutavad omakorda keskkonda, määras too nõukogu Niinemetsale kui töörühma juhile aastatel 2013–2018 uurimistöö tegemiseks 2,3 miljonit eurot.
Niinemetsa paarisaja artikli hulgas on kõige uuem seni trükis ilmunud artikkel eestikeelne. See ilmus Eesti teaduste akadeemia artiklikogumikus «Teadusmõte Eestis (VIII). Teaduskultuur». Esitlus oli alles sel esmaspäeval Tallinnas.
Vastne akadeemik Niinemets analüüsib selles teadusliku põhjalikkusega probleemi, mis on tema meelest Eesti teaduse arengus takistuseks.
«Eestis on noorte sissepääs teadusesse pärsitud,» ütles ta. «Ma olen ise selle läbi elanud ja ma näen, et ega siin midagi paremaks ei ole läinud. Ma kirjutan artiklis sellest, et alla 40-aastased inimesed saavad uurimisrühma juhiks suhteliselt juhuslikult.»
Eriarvamus mõneski asjas
Artiklist ilmneb, et Niinemets tunneb huvi ka millegi muu vastu ja muretseb muude asjade pärast kui tema peamine uurimisteema.
«Kui mingi asi jääb hinge piinama, olen ma selle kuskil ajakirjanduses ikka avaldanud. Ja omalt poolt teinud kõik, et asju paremaks muuta,» ütles ta. «Viimasel ajal ma tunnen, et ma jään väga paljudes asjades üha enam eriarvamusele, aga ma hoian väga palju enda teada, sest eriarvamus ei pruugi alati olla see viimane tõde.»
Ühest Tartus ja kogu Eestis teda häirivast asjast oli meil siiski juttu. Nimelt ei pea akadeemik õigeks, et võetakse vastu küll igasuguseid seadusi ja määrusi, aga mõnigi neist jääb järgimise ja kontrollimise poole pealt hooletusse.
«Nii näiteks on Tartu linn võtnud vastu otsuse, et aedades on keelatud prahi põletamine, aga mõnel ajal lõõmavad igal pool lõkked,» ütles ta. «Või et näiteks Ihastesse on pandud kiirust piirav keelumärk, aga ainult raketid seal sõidavadki. See kõik annab tavalisele seadusekuulekale inimesele väga halva signaali ja seadusekuulekus devalveerub.»
Selline ellusuhtumine võib tundlikule inimesele põhjustada stressi. Kuidas maandab Ülo Niinemets isiklikke pingeid? Mõned jooksevad või suusatavad …
«Praegu on ilm, nagu ta on. Eelmisel aastal käisin peaaegu iga päev suusatamas, jooksmine mulle eriti ei istu,» ütles ta. «Kui ma sain 40-aastaseks, kinkis abikaasa mulle proovisukeldumise võimaluse. Ma sain ka sukeldumise litsentsi ja olen välismaal mõnel korral niimoodi vette sattunud.»
Praeguseks on möödunud viimasest veealuse maailma jälgimisest kaks aastat. «Kui oled kuskil reisil perega ja ütled, et okei, olge teie siin, ma lähen sukelduma, vaadake ise, kuidas saate, tekib süütunne,» sõnas Niinemets.
Teadlane kodus
Kas kodustele on teaduse kõrvalt jäänud piisavalt aega?
«Alati võiks rohkem olla. Üldiselt ma tööd koju ei võta. Kaks korda õnnestus perega niimoodi suvitamas käia, et ei võtnud arvutit kaasa ega vastanud ka telefonikõnedele. Kui on puhkus, siis on puhkus, midagi ei ole teha.»
Mida teete jõulude ajal?
«Minu vanemad ja abikaasa vanemad tulevad meile külla. Ilmselt ma ei lülita arvutit sisse.»
CV
• Sündis 19. märtsil 1970 Tartus.
• Esimese uurimistöö tegi ta Tartu noorte loodusesõprade majas Kai Pungeri juhendamisel.
• Õpilaste teaduslikku ühingusse kuuludes mõõtis kalade kasvukiirust.
• Kogus õpilasena uurimise eesmärgil 65 000 lehte Eesti 90 liiki puult.
• Lõpetas Tartu 5. keskkooli 1988 ja Tartu ülikooli 1992.
• Doktorikraadi ökofüsioloogias kaitses aastal 1996 Tartu ülikoolis.
• Maaülikooli taimefüsioloogia professor ja keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskuse juht.
• Aastal 2006 pälvis riigi teaduspreemia.
• Valgetähe IV klassi ordeni kavaler.
• Eesti teaduste akadeemia liige 4. detsembrist 2013.
• Sukeldumislitsentsiga suusataja.
• Abielus, kolm tütart.