Vaatan möödunud kuu Äripäeva, kus suurte tähtedega on esimesel leheküljel kiri: Eesti meelitab hiinlasi maailma puhtaima õhuga. Meie Piirissaarel on Eesti Vabariigi puhtaim õhk, ja mitte ainult, kuid saarele me kedagi ei meelita.
Lugeja kiri: elust tsitadellis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles ei saa süüdistada ka Eesti riiki: meie lähistel on asfaltkattega tee Laaksaareni välja, ehitatud on uus tänapäevane sadam Laaksaarele ja meile Piirissaarde.
Oleme saanud uhke laeva Piirissaare-Laaksaare liinile. Inimesed tuleksid puhkama Piirisaarde, kuid saarel seisab meil tõsiste asjaolude tagajärjel elu paigal.
Vanasõna ütleb: armastad kelguga sõita, peab armastama ka kelku vedada. Kelku aga pole suvatsenud kaheksa aastat keegi vedada.
Nii ongi, et kui saarele tulevad turistid, hakkame kohe vabandama: teate, korralikult magada meil õieti võimalust ei ole, korralikku söögikohta pole samuti.
Oleme küll keset järve, kuid ega meil saarelt vett
näha ole. Puudub ka koht, kus saaks supelda ja päikest võtta.
Üldiselt saame vastu võtta ja ära paigutada 15–20 inimest ja sedagi eri majadesse. Võiksime saavutada 50–60 inimese vastuvõtu.
Saaksime neile näidata, kuidas püütakse mõrdade ja võrkudega kala, lasta maitsta äsja järvest püütud kalast suppi ja suitsuahjust võetud sooja suitsukala.
Olen veendud, et sellist suitsukala on vähesed Eestis ja veel vähesemad välismaal maitsnud. Samuti võiksid inimesed meil rahulikult sõita paadiga, õngitseda kala, käia korralikus kerisega saunas ja vihelda kaselehise vihaga. Nad võiksid süüa korralikus sööklas ja õhtul seal muusika saatel ka tantsida. Võiks käia ka matkamas ja korjata jõhvikaid.
Kõiki Piirissaarel pakutavaid mõnusid ei jõuagi üles lugeda.
Ja eks aeg näitab, kuhu poole arenema peab. Tahtmatult mõtlen: milleks peab sõitma sinna Vahemere äärde, kus inimesed on üksteise seljas ja ka rand on reostatud, kui meil omal siin Eestis on mitu korda paremad puhkamisvõimalused.
Veel oleme kangesti mures oma saatuse pärast üldse. Kõik teavad, kui valusalt mõjub riigile inimeste väljaränne.
Meie siin saarel saame seda aga tunda mitu korda valusamini: kõigest saja rannapüügi võrgulitsentsiga, mis kehtivad 1. märtsist 1. maini.
Kalurid, kes ongi saarel, püüavad kala mandri kalurite lubadega. Ja loomulikult läheb teenistus kalapüügi pealt ka sinna. Saarel pole medõde ega kooli. Tuleb välja, et elame nagu tsitadellis. Me ei saa istuda auto peale ja sõita tööle mujale, näiteks Tartusse.
Kui loete neid ridu, võib tunduda, et kirjutaja on mõni iriseja. Kuid see ei ole nii. Minu vanaisa, vanaema, isa ja ema on maetud Piirissaarde. Ja ei saa lubada, et ükskord sõidetakse surnuaed lagedaks, nagu seda tehti omal ajal mujal Eestis.
Loodan, et Eesti valitsus ja eesti rahvas tunnustavad asjaolu, et Eesti riik ei ole ainult Tallinn. On vaja ka mujal aidata elu paremale tasemele. Piirissaarel on vaja saada riigilt 10 000 – 15 000 eurot abi. Sellega saame teha saarele arengukava, mille järgi võime hakata kõrvaldama saare kitsaskohti.
Piirissaare elanik ,