Toomas Kiho: Eesti Linnarahva Vabaõhumuuseum ja Jaan Tõnissoni osa selles

Jaan Tõnisson Foto: Arhiiv.

Huvitaval kombel on üks sügavamaid jälgi, ja samas kõige vähem tuntuid, mis Jaan Tõnisson meie tänapäeva vaimuellu on jätnud, seotud linnastumisega, eestlaste saamisega linnarahvaks.

Kuidas leidis aset eestlaste asumine maalt linna ja omas ajas täiesti uut tüüpi eestluse juurutamine? Oleme olnud arvamisel, et linnastumine on üleilmne protsess ja see oleks Eestis nagunii juhtunud, ka ilma Tõnissoni ja tema kaasvõitlejateta. Küllap oleks. Aga kuidas?

Milliste inimestena oleksime saanud alates 1897. aastast, mil linnaelanike osa kogurahvastikust oli loendusandmeil vaid 15 protsenti, järjekindlalt üha enam linnarahvaks? Ja siin on Tõnissoni ja tema kaaslaste roll seni olnud varjus. Jutt on siin Tõnissoni tegevuse praktilistest järelmitest, mitte tema teoreetilistest seisukohtadest.1

 Just Tartus aset leidnud linnastumise kulg – võrreldes näiteks Narva, Tallinna või teiste linnadega – on keskse tähtsusega. Jah, kuigi ka Tartusse tuldi maalt laiemalt ikka töökohtade pärast, töölisteks, oli Tartus olemas veel miski kõrgem, aatelisem, isamaalisem.

Seda aega, alates 1896. aastast, kui eesti rahvuslikud tegelased ostsid Postimehe (deja vu!) ja Jaan Tõnisson asus seda toimetama, kuni uue sajandi esimese kümnendini on peetud Tartu renessansiks, Tartu uuestisünniks. Ütleksin, et see tähendas tegelikult terve Eesti sündi – sellisena, nagu me lõpuks riigirahvaks saime.

Tõnissonide krunt

Võib öelda, et eesti rahvas on saanud selleks, mis ta on, suuresti tänu Tõnissonile ja tema mõttekaaslastele. Või isegi mitte ainult tänu tema mõttekaaslastele, sest tihtigi oldi, näiteks Pätsi leeriga, mitmetes poliittehnoloogilistes või erakondlikes maailmavaadetes vastandlikel seisukohtadel.

Mida siis Tõnisson tegi? Kus on tema jäljed, päris konkreetsed, materiaalsed jäljed?

Muidugi on siin kesksel kohal suur tuntud krunt, mille Jaan ja tema vend Jüri Tähtvere mõisnikult Emil von Wulffilt 1900. aastal ostsid. Ostetud maatükk ulatus piki praegust Tõnissoni tänavat Kastani tänavast Vaksali tänavani. See krunt osutus alaks, millel ei võrsunud mitte põllumajandussaadused, nagu nägi ette algne plaan, vaid siin kasvasid Eesti rahvuslikud ettevõtmised.

Tõnisson ise kuulus esimesse eestlaste massilise linnatuleku põlvkonda, kellest kujunes 19. sajandi «võitjate põlvkond». Nad olid inimesed, kes olid sündinud maal, taludes, kuid tulid linna kooli, vahel ka tööle, ja jäidki siia – erinevalt eelmisest suurest eesti rahvajuhtide plejaadist, Eesti Kirjameeste Seltsi ringkonnast, kes enesega sellist murrangulist linnatulekut kaasa ei toonud (Jakobson, Hurt jt).

Võitjate põlvkonna sünniaastad ulatuvad hilistest 1860ndatest 1880ndateni. Vaid veidi liialdades võib öelda, et kõik eesti klassikud mis tahes kultuuri-, poliitika- või muul alal on sündinud just siis. Oskar Kallas 1868, August Hanko 1879, Siegfried Talvik 1878, Johan Kõpp 1874, Lui Olesk 1876, Friedrich Akel 1871, Konstantin Konik 1873, Juhan Luiga 1873, Karl Menning 1874, Peeter Põld 1878, Friedebert Tuglas 1886, Gustav Suits 1883, Johannes Aavik 1880, Konstantin Päts 1874, Juhan Kukk 1885, Jaan Teemant 1872, Ants Piip 1884 ...

Aluse lõi aga just toosama Tõnissonide krunt. Sealsed «kasvuhooned», millest unistas Jüri Tõnisson, osutusid imelisteks taimelavadeks mitte kurkidele ja kaalikaile, vaid Eesti asjale. Maatükile kerkisid järjest Eesti rahvuslikud keskasutused – Eesti Üliõpilaste Seltsi maja, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi hoone, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näituste plats. Krundi serva mahtus viimaks ka Tõnissoni enda elamu.

Tõdegem, et toonane EÜS võttis oma ülesandeks hoida toimimas kõiki Eesti asja valdkondi alates sümfooniaorkestrist ja rahvuslikust kunstikogust kuni rahvusliku raamatukogu ja vanavarakoguni – too selts oli justkui Eesti asja valitsus, ENKS tähendas tollast Eesti suurkooli, põllumeeste selts aga toonast Eesti majandusmootorit jne. Tõnissoni soetatud krundil kujundati hilisem Eesti riigi mudel, rahvusriigi praktiline sünnipaik, seal tehti eeltöö eesti rahva kultuuriliseks eneseteostuseks.

Ja kus asus siis see rahvas? Toonased moodsaimad uusasumid tekkisid sinnasamasse lähedale. Muidugi kasvas tollase buumi ajal kasvõi Tartugi näitel linn kiiresti mitmes suunas, Karlovas ja mujal, kuid kõige esinduslikum uushoonestus tekkis just sinnasamasse Kastani tänava äärde, mis sajandivahetusel oli veel lage plats.

Aastail 1901–1905 ostsid kogu tühja tänavaääre ära edukad eestlased Jaan Olev, Kristjan Pallo, Oskar Vender, Karl Hanson ja Wilhelm Sternfeldt ning rajasid sinna uute suurte ja esinduslike üürimajade rajooni – vaadakem rikkalikku puitdekoori, korterite planeeringut, tubade kõrgust! Vaid päris viimane krunt, Kastani 1, läks sakste tudengiorganisatsioonile Neobaltia, mis pakub kogu piirkonnale huvitava arhitektuurilise, aga veelgi enam kultuurilise kontrapunkti.

See on eestlaste linnatuleku mõttes mitmeti üks olulisemaid kvartaleid, mida ei osatud aastakümneid arhitektuuriliseltki hinnata, saati siis kultuuriliselt. Seda ei tehtud mõistagi eelmisel Eesti ajal, sest need olid alles äsja ehitatud, veneaegsed majad – nagu meie praegu vaatame Veerikute või Annelinnadegi peale. Seda ei väärtustatud ka mitte Nõukogude ajal.

Ja kõige tähtsam – 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse puitelamuid, ja üldse puitarhitektuuri, tihti tõepoolest ka vaeselt ehitatud linnajagusid ei osatud pidada väärtuslikuks ka 1960.–1970. aastail, mil need kadusid toonastest Lääne heaoluriikidest peaaegu täiesti.

Nüüd nutetakse Soomes, Rootsis ja mujalgi neid taga, meil on nad aga alles. Oleme õppinud vanu tavaasumeid hindama (Supilinna ja Karlova selts). Ent Kastani-Veski piirkond on veidi tähelepanu alt kõrval.

Linnarahva majad

Istusin kord üsna hiljuti Härma gümnaasiumi ees Miina Härma mälestussamba all, lehed sahisesid ülal tammeladvus. Päike kuldas sügisõhku, ja siis kangastusid olud. Kuidas eesti rahvas, tema parimad pojad olid tulnud maalt linna, ehitanud oma parimatele tütardele uhke koolimaja. Asutanud seltse ja ühinguid, ikka Eesti asja ajamiseks.

On ju nii, et meie varasem etnograafilis-arhitektuurne aines, eestlaste kui maarahva elamud ja tarbehooned on eeskujulikult eksponeeritud Eesti vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Kus on aga väljapanek eestlaste kui linnarahva majadest ja tegudest?  

Ja siis vaatasin ringi ning mõistsin, et siinsamas ta ongi. Siinsamas asub tegelikult Eesti Linnarahva Muuseum, kui nimetada nii ümbritsevaid hoonestatud krunte, üks omapärane vabaõhu park, kus on eriilmelisi ja eri staatusega maju, elamuid ja ühiskondlikke hooneid, mis kõik räägivad eestlaste kui linnarahva lugu.

Ja vastupidi Rocca al Marele pole siin kogunisti eksponaatide kokkuvedamise vajadust. Muidugi pole see mitte muuseum selle sõna suletud ja staatilises mõttes, ei, vaid siin on tegu mõtestatud linnaruumiga, elava ja toimiva linnaga, mis pealegi on ajalooliselt rikas, vaimselt tiine.

Kui põnev võiks olla siin ringi käia, mõtlesin, nagu päris muuseumis, eksponaatidel selgitused juures; isegi rollimänge pole vaja korraldada, kõik juba toimib.

Siin on igal sammul kilde eesti rahva kujunemisloost. Oska ainult vaadata. Näed, isegi kahekorruselise elektrijaama olid nad endale rajanud, osutas vares Kastani tänavanurgal katuselt kraaksatades.

Siin on sinu ees olemas ruum, kus inimesed kõndides satuvad oma teel eesti rahva murranguaegadesse. Ühtäkki mõistad seda hariduspüüet, seda tahet saada rahvaks, kultuurrahvaks, astuda teiste samasuguste kõrvale. Viia täide eelärkamisaja ebamäärased unistused, künda reaalselt rahvuslikku põldu tões ja vaimus – tulevaste põlvede heaolu silmas pidades.

Selle linnamuuseumi – taas mitte ära segada kuivetu muuseumihoonega – ehk siis tegeliku päris linnaruumi rõhukomponendid algaksid näiteks raudteejaamast – linna väravast, mille geograafiline asend linnasüdamega võrreldes üldse lõi võimalused eestilise linna tekkeks Tartu läänerajale.

Raudteejaamast väljuv Julius Kuperjanovi tänav, mille vana kivisillutis lisab veelgi muinsusväärtust ... No tegelikult juba vaksaliesine plats koos aegade algusest seal olnud, vist Eesti vanima ohutussaarega ...  

Vasakul terendab Jaan Tõnissoni kinnistu, tema kuulus elamu Anna Haava 7, kus on ehk lootust kohe-kohe ärgata väärikale uuele elule. Samas nurga peal ka Tõnissonide rajatud ja Georg Hellati projekteeritud kolmekorruseline rahvusliku arhitektuuristiili näide – üürimaja Anna Haava 1.

Tänava teises otsas viipab talle teine Georg Hellati meistriteos – meie rahvusliku arhitektuuri kroonijuveel, EÜSi maja.

Nende vahel juba jutuks olnud Härma gümnaasium (ning edasi juba hilisemal ajal näituseplatsi kohale kerkinud eesti arhitektuurikunsti suurmeistrite Arnold Matteuse ja Nikolai Kusmini visandatud elamud).

EÜSi maja tagant algab esinduslik Kastani tänava pürjelirajoon. Veski tänava äärest leiame viite Estonia teatrile, meie rahvusooperile, kuna siin elab tema väiksem õde, sündinud nendestsamadest vanematest Armas Lindgrenist ja Wivi Lönnist: see on eesti meeste korporatsioon, EÜSi poeg Sakala.

Veidi edasi on ju ka Ugala, omakorda Sakala poeg, koos viitega taas Arnold Matteusele.

Monumentaalgalerii

Meie mõttelise ringkäigu lõpetab Maarja kirik, mis alul maarahva ja üha enam ka linnarahva koguduse kirikuna, aga just eesti kirikuna, on omakorda meie rahvusliku liikumisega kasvõi laulupeotraditsiooniga lahutamatult seotud.

Kesksel kohal selles kujuteldavas muuseumis on muidugi endine raudteelaste klubi, millest ei pääse ei üle ega ümber. Küllap on see paras paik, et endasse mahutada rahvakultuuri seltsid ja ringid, ning ühistegelised asutused, mis praegu linnas laiali tegutsevad, alates Vanemuise Seltsist, muudest laulu- ja mänguringidest, kasvõi koduta MTÜdest jne. Pealegi on siin ootamas pärast ERMi väljakolimist alles jääv suur saal.

Ja siis on olemas tühjaks põlenud pargiala Tõnissoni ja Kuperjanovi tänava vahel.

Seal võiks asuda eesti rahvuslike suurmeeste monumentaalgalerii, vabaõhu mälestuspark, kuhu kõnniteede serva saaks püstitada ühtses stiilis suurmeeste rinnakujude püsinäituse – Heinrich Koppel, Oskar Kallas, Juhan Kõpp, Karl Friedrich Akel jne, jne. Ja võib-olla sobiks sinna troonima lõpuks ka Jakob Hurt ise, raamat põlvil, poistele ette lugemas. Või jätamegi ta istuma saksa käsitööliste aeda?

1 Tõnisson ise oli linnastumise varjukülgede suhtes üsna karmil seisukohal, pidades linnakeskkonda paljude kõlbeliste väärnähtude ja rahva taandarengu põhjustajaks, vt Tõnissoni pikemat kirjutist «Mis osa linnal ja maal meie kultuurilises arenemises täita on» (PM 23.9.1913–5.11.1913, avaldatud ka «Eesti mõtteloo» 95. köites).

Artikkel põhineb Toomas Kiho ettekandel Eesti kirjandusmuuseumis peetud 57. Kreutzwaldi päevade teaduslikul konverentsil «Transmeedialised siirded».