Haige seljaga mees tegi miljardite elu mugavamaks

Neid ERMis talletatud lukkudega botikuid kandis 1930. aastatel Järvamaal Albu vallas Järva-Madise külas elanud Vielhelmine Marks. Foto: Margus Ansu

Aasta hakkab otsa saama ja äärepealt oleks märkimata jäänud üks tähtpäev: sada aastat tagasi algas tänapäeval väga argise tõmbluku võidukäik.

Tõmblukk oleks võinud hakata ilma tegema varemgi, sest kogumikus «1001 leiutist, mis muutsid maailma» seisab, et juba 1851. aastal sai õmblusmasina leiutaja ameeriklane Elias Howe (1819–1867) automaatse katkematu rõivakinnise patendi. Kuid Howe pühendas sellele leiutisele vähe aega, ehk sellepärast, et õmblusmasinaäri läks tal väga hästi.

Asja ajas edasi Howe’i kaasmaalane, suruõhu toimel töötava linnatranspordi idee kallal töötanud Whitcomb Judson, kes patenteeris 1893. aastal nn haaklukusti. Viimase tegi ta eelkõige selleks, et aidata üht haige seljaga sõpra, kes ei saanud oma saapapaelu siduda.

Ka Eesti Rahva Muuseumi (ERM) koguhoidjale Maire Kuningale meenuvad talletatud tõmblukkudega asjadest esimesena Soome kummitehases valmistatud beežid botikud, mis tõmmati porisel ajal kingade peale. «Neil botikutel on erinevad lukud, üks on vahetatud,» juhib Maire Kuningas tähelepanu. Jah, eksivad need, kes arvavad, et vanasti oli rohi rohelisem ja tõmblukk igavene.

Lukk alistas nööbid

Et haige seljaga mehi oli rohkem kui üks, tutvustas Judson oma toodet 1893. aastal Chicago maailmanäitusel. Seal käis 20 miljonit külastajat, kuid leiutajal õnnestus müüa vaid 20 algelist tõmblukku, need ostis USA postiteenistus.

Judson siiski jonni ei jätnud, ta asutas jalanõude haaklukustite tootmiseks ettevõtte Universal Fastener Company, mis palkas 1906. aastal tööle Rootsi päritolu elektriinseneri Gideon Sundbäcki. Viimane sai ülesande täiustada Judsoni haagi-silma-kinnist, millel oli halb komme iseenesest lahti tulla. 1913. aastal saigi Sundbäck liuguri abil lukustatavast kahest vastastikusest hambareast koosnevale kinnisele patendi.

Esimesel paarikümnel aastal kasutati tõmblukku peamiselt jalanõudel. Mehed pääsesid püksinööpidest tänu prantslastele – püksinööbid alistusid 1937. aastal, kui Prantsuse moegurud tõmbluku heaks kiitsid. Tol aastal müüdi lukuga püksipaare esimest korda rohkem kui nööbitavaid.

ERMis selgub aga, et praktilise meelega eestlased võtsid tõmbluku omaks üsna kiiresti. «Tsaariaegseid tõmblukke meil pole, aga veidi hilisemaid lukkudega asju leidub küll,» räägib Maire Kuningas. Ta toob kogust 1920. aastatest pärit triibulise kleidi, millel on lukk seljal. Samast kümnendist on hoiul Tartust ostetud käekott, mille väärtuslikumate asjade tasku käib kinni lukuga.

«Tol ajal kaup ju liikus, kõik uuemad asjad jõudsid ka Eestisse,» märgib Maire Kuningas. Riigikorra muutumisega kauba liikumine lõppes, aga tõmblukud jäid.

Näiteks 1946. aastal Järva-Madise naisele õmmeldud uhke pruuni villase kleidi küljel on lukk. See tehti Roman Tavasti natsionaliseeritud tehases, mis 1941. aastal nimetati väärismetallesemete tehaseks Metallmärk. 1950. aastast sai sellest ettevõttest Tallinna juveelitehas.

Inimese suhtes tundlikud

Kust Järva-Madise naine tol kitsal ajal kleidile luku hankis, ei oska enam keegi öelda. Tänapäeval lukkude puudust pole. Kas on ka ostjaid? «Tõmblukud lähevad väga hästi,» kinnitab Rüütli tänaval riiet ja õmblustarvikuid müüva Abakhani kaupluse juhataja Egne Arak. «Kui ilmad jahedamaks muutuvad, algab jopelukkude vahetamise hooaeg. Muul ajal ostavad naised peamiselt seelikutele ja kleitidele peitelukke.»

Mis lukkude väljavahetamisse puutub, siis enne, kui tõmblukku süüdistada, peaks pilgu heitma peeglisse.

«Lukud on ühed keerukamad rõivaste osad ja seetõttu tundlikud inimeste eksimustele,» märgib Harjumaal Viimsis tõmblukke valmistava Coats Eesti ASi kontori juht Jooni Soots.

Tema sõnul on spiraallukud, millel spiraal kas õmmeldakse või kootakse lindi külge, üldjuhul tugevamad kui plasthammas- ja metall-lukud. Ka peavad laiema hammastikuga lukud paremini vastu kui peenema hammastikuga lukud.

Rõivaste pesemisel on tark lukk kinni tõmmata ja keerata jope või püksid pahupidi. «Nii on luku osad kaitstud, kelgud ja otsikud ei jää näiteks trumli aukudesse kinni,» ütleb Jooni Soots. Triikides soovitab ta lukule asetada paberi või riideriba, nii hoiab ära luku osade sulamise ja purunemise.

Metall-lukud töötavad paremini, kui neid veidigi hooldada. Selleks võib soetada nii spetsiaalseid vahendeid või kasutada teada-tuntud küünlarasva. Jõuluajal peaks seda olema igas majapidamises.

Viimsis valmivad lukud nii seelikule kui telgile

Rahvusvahelisse Coatsi kontserni kuuluv Coats Eesti AS alustas Harjumaal Viimsis tegevust 1993. aastal, tõmblukke hakati tootma aasta hiljem.

Coats Eesti ASi kontori juhi Jooni Sootsi sõnul valmistatakse lukke nii Eesti õmblustööstustele kui ka ekspordiks Skandinaaviasse ja Euroopasse. Samuti toodetakse Opti kaubamärgiga tõmblukke. Pükstele ja seelikutele tehakse Viimsis 6–20- ning jopedele-jakkidele 50–80-sentimeetriseid lukke. Madratsite ja telkide tarvis valmivad 5–7-meetrised lukud.

Coats on maailmas teine tõmblukkude tootja, Opti kaubamärgiga lukke valmistatakse Euroopas peale Eesti Saksamaal ja Itaalias. Peale selle toodetakse Opti lukke Türgis, Indias, Hiinas ja Brasiilias.

Maailma suurim tõmblukuvalmistaja on YKK kaubamärgi omanik, Jaapani päritolu firma. (TPM)