Läinud nädalal selgus, et ühe praeguseks väga tuntud ilutaime Primula juliae esmakirjelduse aluseks olev herbaarleht on hoiul Tartu ülikooli loodusmuuseumi kuivatatud taimede teaduskogus.
Herbaarleht sattus taimemaailma kullafondi
16. detsember 2013, 19:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on nagu jõulukingitus,» hõiskas Tartu ülikooli soontaimede herbaariumi kuraator Ülle Reier.
Leiu erakordsuse mõistmiseks tuleb kõigepealt märkida, et Tartu ülikooli soontaimede herbaarium on Eesti vanim ja suurim botaaniline kogu. Soontaimede alla kuuluvad kõik sõnajalg-, paljasseemne- ja õistaimed (soontaimedest väljapoole jäävad vaid samblad, samblikud, seened ja vetikad) – kokku 272 000 herbaareksemplari tervest maailmast.
Alati ei ole aga teadlastel täit ettekujutust sellest, milliseid väärtusi võib kogu sisaldada. Tartu kõige vanemad kuivatatud taimenäidised on ligi 200-aastased. Maailma avalike herbaariumide kohta ühtset andmebaasi peetakse aga alles 1952. aastast.
Umbes 113 aastat tagasi ehk 20. aprillil 1900 viibis kuulus Vene botaanik ja tollane Jurjevi keiserliku ülikooli botaanikaaia direktor professor Nikolai Kuznetsov taimeekspeditsioonil Kaukaasias Logodehhi rajoonis.
Aasta pärast ilmus Kuznetsovi sulest Kaukaasia taimestikku kirjeldav artikkel, kus ta märkis, et üks korjatud taimedest ei mahu ühegi seni tuntud liigi alla. See uus liik sai nimeks Primula juliae ja selle herbaarleht paigutati Tartus hoolikalt teiste taimenäidiste vahele.
Möödus sajand
Tartu ülikooli soontaimede herbaariumi teine kuraator, Kaili Orav, sattus paari aasta eest kirjavahetust pidama Novosibirski teadlase Nataliya Kovtonyukiga, kes töötab Kesk-Siberi botaanikaaias.
Kovtonyuki eesmärk oli kokku panna kogu priimulate perekonna ülevaade Venemaa flooras ning kuna ta oli leidnud kirjandusest viite Kuznetsovi ja ühe priimula kirjelduse kohta, siis päris ta, kas see konkreetne herbaarleht võiks Tartus alles olla.
Orav selgitas, et nende herbaariumi taimede sajad tuhanded eksemplarid on paigutatud kappidesse ning süstematiseeritud sugukondade, perekondade ja lõpuks ka liikide kaupa.
«Nii ma otsitud liigi ühest kapist üles leidsingi. Sel hetkel ma muidugi ei teadnud, et tegemist on väärtusliku tüüpeksemplariga,» ütles ta.
Taimede kullafond
Ülle Reier rääkis edasi, et see, et nende teaduskogus olev konkreetne herbaarleht võiks olla holotüüp ehk tolle taimeliigi esmakirjelduse aluseks olev tüüpeksemplar, selgus alles pärast seda, kui Nataliya Kovtonyuk oli paljude ekspertidega nõu pidanud ja saadud infot Euroopa teiste teadusherbaariumides oleva infoga võrrelnud.
Nüüd pole kahtlust, et enne professor Kuznetsovi ei olnud mitte keegi seda priimula liiki üles leidnud, kuna mujal kui Kaukaasias seda siis ei kasvanud. Herbaarlehe olemasolu on Reieri sõnul otsekui etalon, mida saab ikka ja jälle erinevatest aspektidest üle vaadata, samuti uusi leide sellega võrrelda. «Sellised tüüpeksemplarid on botaaniliste kollektsioonide kullafond, sest need on taimemaailma väga väärtuslikud tõendid,» sõnas ta.
Kaili Orav lisas, et taimede esmakirjelduse aluseks olevaid tüüpeksemplare on Tartu soontaimede herbaariumis praeguse seisuga alla kümne.