Põllulindude arv on Eestis oluliselt vähenenud

Esmaspäeval kaitses Tartu ülikooli geograaf Riho Marja doktoriväitekirja põllulindude seostest maakasutusega. Juba eile õhtul sõitis ta Saksamaale, et jätkata põllulindude seoste uurimist mahepõllunduse ning keskkonnasäästliku põllupidamisega. Foto: Margus Ansu

Meie vaar-vaarvanemad käisid põllult toidulauale kiivitajate mune korjamas, nüüd võib isegi põldpüüde ehk nurmkanade peale sattuda harva. Selle põhjus on intensiivistunud põllumajandustootmine.

Linnukaitse organisatsiooni Bird Life andmetel on Euroopas viimase 30 aastaga kadunud 300 miljonit põllulindu. Kuidas põllumajandus põllulindude arvukuse kahanemist Baltimaades, Soomes ja Venemaal on mõjutanud, uuris oma värskelt kaitstud doktoriväitekirjas Riho Marja.

Riho Marja hakkas Eestis põllulinde loendama juba esimesel ülikooliaastal. Ta aitas sellega välitöödel toonast Helsingi ülikooli doktoranti Irina Herzonit, kellest hiljem sai Marja doktoritöö juhendaja.

Linnud kaovad

«Kaheteist aastaga, mil ma põldudel linde olen loendanud, olen näinud, kuidas põllupidamine on järjest intensiivsemaks muutunud ja linde vähemaks jäänud,» rääkis Tartu ülikooli geograafiadoktor Riho Marja. Põllumajanduse intensiivistumine ongi üks põhjustest, miks elurikkus, sealhulgas lindude arvukus, on tugevalt kahanenud.

Kuigi Riho Marja ei tea, et Eestis oleks ükski põllulinnu liik päriselt välja surnud, on tema sõnul märgatavalt vähenenud Eestis põldtsiitsitaja ja tänavuse aasta linnu nurmkana arvukus.

Ka rannikualade lind niidurüdi on meie maastikelt peaaegu et kadunud, sest hävinud on temale soodsad pesitsuskohad rannaniidud.

Pole piisavalt süüa

«Nurmkana pojad on putuktoidulised ja kasvuperioodil vajavad nad arenemiseks palju toitu. Talvel, kui putukaid pole võtta, söövad nad teri. On tõestatud, et taimekaitsevahendid vähendavad nurmkana arvukust, kuna pestitsiidid kahandavad oluliselt nende toiduvalikut,» selgitas Marja.

Ka väetiste kasutamine teeb põllulindude elu raskemaks. «Väetisi kasutatakse, et muld oleks rammusam ja taim saaks jõudsalt kasvada. See tähendab, et vilja- ja rohumaa taimestik võib kasvada liiga tihedaks ja linnud ei saa enam põllule pesitsuskohtadesse maanduda,» rääkis Marja. «Ja kuna linnud ei saa põllule maanduda, ei saa nad sealt mulla pealmisest kihist kätte ka putukaid ja vihmausse, millest nad toituvad.»

Marja sõnul ei saa siiski kõiki väetisi ja pestitsiide ära keelata, sest maailma rahvastiku arvu pidev kasv tähendab, et järjest rohkem tuleb toota ka toitu. Ent ta manitseb nii tootjaid kui tarbijad mõõdukusele.

Riho Marja sõnul pöörab elurikkuse vähenemisele tähelepanu ka Euroopa Komisjon. Elukeskkonna parandamiseks põllumajandusmaal on välja töötatud spetsiaalsed põllumajanduskeskkonna skeemid, et toetada elurikkust, mulla ja vee kvaliteeti.

Eestis on sellisteks skeemideks mahepõllumajandus ja keskkonnasäästlik põllumajandustootmine. Linnud saavad Marja andmetel mahetootmisest tõesti kasu, ent keskkonnahoidliku põllumajandustootmise mõju pole veel selge ja vajab uurimist.

Kraavid ja elurikkus

Riho Marja keskendus oma doktoritöös peamiselt kuivenduskraavide ja nende servade uurimisele. Uuringud on näidanud, et kuivenduskraavidega aladel on elurikkus suurenenud, kuna kraavides kasvavad puud ja põõsad on isaslindudele tähtsad laulmise ja territooriumi hoidmise kohad ning kraaviservade laiem rohuriba on lindudele hea toidulaud.

Eriti olulisteks osutusid Marja analüüsi põhjal kuivenduskraavid teraviljapõldudel, kuna viljapõldudel on linnurikkus väiksem kui rohumaadel.

Doktoritöö põllukultuuride analüüs viitas, et lindude liigirikkuse ja rohkuse kõige kõrgemad näitajad on karjamaadel ja söötis põldudel. Ent töö autori sõnul ei ole põllumaade kasutusest välja jätmine lahendus. «Mingil ajal need alad võsastuvad, siis juba metsastuvad ja nii ei jää sinna enam ka ühtegi põllulindu, kuna varasem elupaik on hävinud,» selgitas Riho Marja.

Soovides oma teadustööga inimeste teadlikkust suurendada, soovitab Marja põllulindude hüvanguks võimalikult mõõdukat, ent mitmekülgset maakasutust.

Ta tõi näiteks kuldnoka, kes armastab juuni keskpaigani toituda teraviljapõldudel, kuid juuli alguseks liigub juba rohkem rohu- ja karjamaadele, et toidu hankimine kiiresti kasvavatele poegadele võimalikult hõlbus oleks.