Võimas näitleja kütkestas publikut ja eriti naisi

Eelmisel nädalal trükist tulnud monograafia leheküljel 217 on Einari Koppel nimiosalisena Shakes­peare’i «Coriolanuses», mille Vanemuises lavastas Kaarel Ird aastal 1964. Foto: Repro

Eelmisel nädalal tuli trükist soliidselt tüse teos näitlejast, kes kujunes pärast Ugalast tulekut ja enne Tallinnasse draamateatrisse minekut Vanemuise võimsaks esinäitlejaks. Jutt on Einari Koppelist.

Einari Koppel (1925–1978) teenis Vanemuises välja Eesti NSV teenelise kunstniku ja draamateatris rahvakunstniku aunimetuse. Praeguseks on ta vajumas unustuse hõlma.

Et kunagine teatri- ja kinopubliku lemmik tema suure ande pärast teenitud aujärjele tõsta, on Rait Avestik kirjutanud monograafia. See on mõnuga loetav ja pakub mõneski kohas lausa üllatusi.

Nii näiteks hoidis Einari Koppel ja tema pere suures saladuses, et 18-aastaselt värvati ta Saksa sõjaväkke lennuväe abiteenistusse ja et ta võitles 1943. aastal Soomes vabatahtlikuna Punaarmee vastu.

Ugalast Vanemuisesse

Koppeli esimesed lava-aastad pärast Eesti riikliku teatriinstituudi lõpetamist suvel 1950 möödusid Viljandis Ugalas. Sealt meelitas ta aastal 1958 tartlaseks Vanemuise peanäitejuht Kaarel Ird.

Tartu teatris tõusis Koppel tunnustatud esinäitlejaks. Erilise hiilgusega paistis ta silma «Coriolanuses» ja «Andres Lape­teuse juhtumis» nimitegelasena ning «Kolmekrossiooperis» Väitsa-Mackiena.

Andres Lapeteuse osas tuli ta ka kinolinale. Kokku oli tal rolle 18 filmis, millest osa valmis kodumaalt kaugel, lisaks telelavastused ja ka osalemine multifilmide eesti keeles kõlama panekul.

Viimaseks selliseks tööks jäi Tallinnfilmis multifilmi «Krokodill Gena» laulu «Sinine vagun» eestikeelne salvestamine. See sai tehtud mõni nädal enne tema surma.

Lauljana osales ta ka muusikalavastustes ning sobival võimalusel rõõmustas ennast ja kolleege klaverimänguga. Vanemuises tõi ta lavastajana vaatajate ette isegi ooperi – Mozarti «Armastuse aia».

Vanemuisest siirdus Einari Koppel 1978. aasta kevadel  Tallinnasse draamateatrisse. Monograafias on ühe lahkumise peapõhjusena toodud tüdinemine Kaarel Irdi ehk Vana Hirmsa röökivast lavastamisstiilist.

Koppeli suuremate osatäitmiste üksikasjalise vaatluse hulka on monograafia autor lisanud osavalt vaheldust looma peatükid, mis heidavad pilgu tema pereellu nelja naisega. Need on näitlejad Elvi Niine-Koppel, Maimu Sonn ja Milvi Koidu ning raamatupidamisega tegelenud Siiri Koppel.

Kooselust esimese naisega sündis perre tütar Malle, kuid juba aastal 1955 leidis Koppel endale uueks elukaaslaseks kolleegi ja endise kursuseõe Maimu Sonni. Sellest suhtest sündis kaks aastat hiljem poeg Erkki.

Draamateatri ajast sööbis tollase teatripubliku mällu Einari Koppel eriti sügavalt lavastustes «Külalised» ja «Parvepoisid».

Ja muidugi «Richard III», mis oli ilmselt talle endalegi väga meelepärane.

Hauda Richard III mõõgaga

Igatahes palunud ta pärast kindlat teadmist, et sarkoom viib ta siit ilmast kiiresti, Mikk Mikiverilt kaht asja: hauda kaasa panna Richardi mõõk ja matustele Irdi mitte kutsuda. «Nii ka juhtus,» kirjutab monograafia autor.

Nagu Rait Avestik eessõnas tunnistab, on ta raamatu teinud «kindla sooviga jäädvustada portreteeritava elu ja looming võimalikult laiahaardelisena, et Koppeli loominguline kulgemine oleks segatud – nagu elus ikka – ajastule ning lihast ja luust inimesele omaste nüanssidega».

Autorit ei ole kammitsenud teatriteaduslik akadeemilisus. Ta on komponeerinud oma suurteose lugejasõbralikult nii vormilise (see avaldub osavas peatükkideks jagamises ja illustreerimises – umbes 120 fotot!) kui ka sisulise poole pealt.

Rait Avestiku monograafia on kütkestav, nii nagu oli seda ka Einari Koppel.

Raamat

Rait Avestik,

«Kütkestaja. Näitleja Einari Koppel»,

monograafia,

kujundanud Piia Ruber,

kirjastanud Fotosulg, 2013,

399 lk.