Lapsed tõestavad, kes panustab tulevikku. Mida rohkem on inimestel lapsi, seda kindlam on, et need inimesed mõtlevad tulevikule. Nad loodavad oma elutööna maailma, Eestit sealhulgas, muuta paremaks paigaks ning järelikult teevad vastavad valikud.
Ivo Känd: hääl lapse eest
12. detsember 2013, 17:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühest küljest on iga laps juba iseenesest oma vanemate pensionisammas. Teisalt on pidevate raskete aegade kiuste siiski lapsi sünnitavad ja kasvatavad ning seega rahvuse jätkumist tagavad inimesed väärt peale enda ka kõiki oma lapsi esindama.
2009. aasta kevadel esitles ajakirjanik Andrei Hvostov mõttetalgute ühe ideena ettepanekut anda valimistel hääl ka lastele, mis tähendaks lapsevanematele lisahääli laste eest. Idee pole ainult «intellektuaalselt huvitav», kui tahame üha kasvava pensionäride armee häälte püüdmise kõrval mõelda ka pensioniteenijatele.
Kõrge sündimusega laulva revolutsiooni aja lapsed on jõudnud nüüd ise sünnitusikka. Kui nüüd neid noori peresid ei aidata, võib hiljem olla juba võimatu rahvastiku vananemist peatada. Noored pered hääletavad tulevikku toetavate otsuste ees. Mida enam on neil peredel hääli, seda valjem on karje iseenda ja oma laste eest.
Suurepalgalised ei raatsi karjääri sünnitamisega hakkida, väikesepalgalistel ei ole võimalusi. Mõlemal on ebakindlus, sest inimesed ei suuda meie riigis protsesse mõjutada, kuuleme ja kogeme seda iga päev.
Vanemad inimesed väärivad oma rahvusliku panuse eest sügavat kummardust. Nad mõistavad kindlasti, et Eesti riigi juhtimine ja häälestatus peab olema suunatud homsesse, mitte eilsesse.
Kui tahame, et meil sünniks rohkem lapsi, peavad poliitikud üle saama erakondlikust egoismist ning mitte tõstma populistlikult enne valimisi pensione. Kõige valjemini peab kõlama noorte, lastega perede hääl. Mida võib nimetada ka tõe ja tuleviku hääleks.
Alla 18-aastaste noorte valimisõigust võiksid kasutada nende vanemad või hooldajad, sest niiviisi kindlustaksid poliitikud oma järgmistele otsustele ka suurema toetuse.
Siis sünniks lapsi, kellele lasteaedu ehitada. Euroopas korraldatud uuringud kinnitavad, et laste sündimuse suurendamisel on määrav eeldus lasteaiakohtade olemasolu, sest laste kasvatamise kulud tuleb teatud osas jagada kogu ühiskonna vahel – see ei ole pelgalt raha, see näitab ka riigi suhtumist.
Kuid teadagi, meie poliitikud suhtuvad sellesse ettevaatlikult: äkki koguneb liiga palju hääli täiesti sobimatute perede kätte? Liiga palju valgustatud inimesi? Ülearu haritlasi? Või asotsiaale. Nemad nagunii valima ei lähe. Äkki muutub kogu poliitrühmituste vahekord tundmatuseni, sest selge pilgu ja klaari tunnetusega lapsed ning noored näevad vale läbi. Neil pole ka veel rutiinseid harjumusi, mis pimestavad-juhmistavad endale vaenlast juhiks valima.
Kuivõrd laste eest valiksid vanemad – mida rohkem lapsi, seda rohkem hääli –, hakkaks rahva häält tegema need tublid ja eluterved inimesed, kes on julgenud ja jaksanud lapsi saada! Nii saaksime laste häältega neile saadikut valida.
Valitaks aga ilmselt need rahvajuhid, kelle tähelepanu on lastekesksel perepoliitikal. Eesti riigi areng on praegu sedavõrd õhtu poole kummargil, et olukorda peabki muutma valijaskonna noorendamisega. Poliitikute otsused puudutavad lapsi ju kõige otsesemalt. Lastele valimisõiguse andmine ei maksa riigile midagi, kuid väärtustaks samal ajal võrdväärselt kõiki lastega peresid, nii vaeseid kui ka rikkaid. Mõlemad seisavad selle eest, et rahvus ei raugastuks ega sureks välja.
Elu jätkamine iseloomustab inimesi. Tähtis on ka vastutus valimistulemuste eest. Eestis on umbes kakssada viiskümmend tuhat alaealist, kelle huvid ei ole parlamendis esindatud.
Teine võimalik lahendus – soovitatavalt esimesega külgnev – oleks pensioni suurus laste arvu järgi. Kellel lapsi ei ole, see saab raha paigutada investeeringutesse, näiteks pensionisambad jmt.
See oleks pääsemine negatiivseid emotsioone tekitavast lastetusmaksust. Keegi ei hakka tegema lapsi pensioni pärast, kuid noor pere tunnetaks, et ühiskond väärtustab lapsi ja hoolitseb lapsevanema eest ka tulevikus.
Laste heaolu ei lahene ilma riikliku sekkumiseta, see peaks olema poliitikute tähtsaim ülesanne, mis on valimistel lihtsalt mõõdetav ning iga sündinud ja võimetekohase hariduse saanud laps loob tulevikus lisaväärtust – ikka selleks, et säiliks Eesti riik, keel ja kultuur, mis polegi meie rahvale nii tähtsusetu ega elitaarselt ühe rahvakihi rida, nagu selgub ajalehe Sirp ümber lõõmavate kirgede põhjal. Ja ongi hea!