Laste mängitaja pikib lauludesse nalja

Ka Airi Liiva lapsed on musikaalsed. Pojad Rain ja Raul (pildil vasakul) armastavad laulda, kuid kaheaastasel Liisal (keskel) on ema arvates muusika järele tõeline tung ja vajadus. Foto: Kristjan Teedema

Airi Liiva saab kirjutada ainult väga häid laule, sest tema kriitikud on julmalt ausad ning igava viisi või ebaõnnestunud sõnade puhul tõusevad nad pikemalt kurtmata püsti ja paterdavad uksest välja.

Liiva on tavapärasest teistsugune muusikaõpetaja. Ta ei lase lastel harjutada heliredeleid ega õpeta solfedžot, vaid seda, millest kõik algab: ta juhatab beebide ja pisut vanemategi laste esimesi samme muusika ja helide maailmas.

Väikelaste lauluringi ja beebikooli ei ole üldsegi nii lihtne teha, kui võiks arvata. Isegi pool tundi on lapse jaoks pikk aeg ning sisustada see nii, et kõigil oleks kogu aeg põnev ja lõbus, nõuab nii kogemust, planeerimist kui ka kuhjaga loomingulisust.

Vahel tuleb näiteks käigult mõni laul välja mõelda, sest parasjagu vajaminevat lihtsalt ei ole veel olemas. «Kas see pärast mul meelde jääb, see pole üldse oluline, järgmine kord teen midagi teistmoodi,» muigas Liiva.

Tema mobiiltelefoni diktofoni on salvestatud 97 viisijupikest või luulerida, mis on meelde tulnud kas autosõidu ajal või öötunnil. Kuidagi peab salvestama, muidu on hea mõte varsti kadunud.

Lastelaulude tegemine on Liiva arvates tõeliselt lihtne. «Ma näen kodus oma laste pealt, mis neile meeldib, milliseid pahandusi nad teevad, milliseid nalju,» rääkis ta.

Lapsed aitavad kaasa

Laululoomiseks ainest pakkuvaid põngerjaid on tal kolm. Vanim, Rain, on juba seitsmeaastane värske koolipoiss, nelja-aastane Raul käib lasteaias ja pesamuna Liisa on kahene.

Kuna ema ise laulab vahet pidamata ja kodus improviseerib kõigi tegevuste kohta viisijupikesi – «ma arvan, et ma laulan ebanormaalselt palju» –, on see komme ka lastele külge jäänud.

Lihtsaid viisikesi on emal nii hambapesu, sõrmikute kättepanemise kui ka vanniskäigu kohta. Kord sai lauluringis ühe vanema palvel tehtud küünte lõikamise laul. «Lastega saab väga hästi kõik asjad tehtud, kui sul on mingi tore laul,» rääkis Liiva. Oma lapsed, eriti poisid, kipuvad kodus küll neid laule laulma oma maitse järgi tuunitult.

Abikaasa Rein ei eristu muusika asjus ülejäänud perekonnast kuidagi. Ta on pikalt meeskooris laulnud ning on Liiva hinnangul see peamine agitaator, kes utsitab lapsi ema tehtud laulude sõnu muutma ja neid üle vindi keerama.

Vahva kompott

Liiva ise on väga tänulik, et vanemad lasid tal lapsena mitmes huviringis käia ja endale sobiva ala välja valida.

Muusikakool oligi see koht, mis kõnetas, ja pärast põhikooli läks ta gümnaasiumi asemel Elleri kooli koorijuhiks õppima. Seal veedetud nelja aastat peab ta oma arengus kõige tähtsamaks.

Seejärel oli Airi Liival võimalus minna muusikaakadeemiasse, aga ta otsustas hoopis ülikooli kasuks ja asus seal õppima ajakirjandust ja suhtekorraldust.

Kuigi ta nüüd otseselt kummalgi alal ei tööta, on mõlemad Liivat suuresti kujundanud ja ka beebiringiga otseselt seotud: üks muusika, teine suhtlemise poole pealt. «Ma olengi kokku see, mida ma olen õppinud. Asjad lähevad tavaliselt just nii, nagu nad minema peavad, ja nii see koorijuhi haridus ja suhtekorralduse haridus kõik kokku ongi selline vahva kompott,» arvas ta.

Kuhu edasi liikuda, et entusiasm ei kaoks ja ikka huvitav oleks, on Liiva juba mõelnud, aga rääkida veel ei taha. Kõigepealt tuleb endale kõik selgeks teha.

Praegu on tal igapäevatööle lisaks käsil ka üks suurem projekt. Paar aastat tagasi ilmus tema lauludega plaat pisut vanematele lastele, kevadel-suvel peaks tulema järg, seekord väikelaste lauludega.

Peamiselt on see mõeldud emmedele-issidele, kes tahaks beebiringi laule ka kodus laulda. Kaasa tuleb ka fonogrammidega plaat ja noodid, et ka teised juhendajad saaksid neid kasutada.

Tema lauluringide kadumist lapsed ja vanemad kindlasti kartma ei pea. «Praegu teen ma just seda, mis mulle meeldib, ja ma ei kavatse seda jätta,» kinnitas ta.

Just Liiva enda entusiasm ja rõõm tehtavast on ilmselt need, mis vanemaid tema ringidesse tõmbavad.

Viis aastat tagasi alustades tegi ta täiesti oma kava, sest mõne teise juhendaja mõtteid kopeerida tundus inetu. Selleks ajaks oli ta koos vanima lapsega ikka siin-seal mängimas ja laulmas käinud ning mõtted, kuidas oleks kõige parem, olid olemas.

Iga tund on erinev

Liiva rääkis, et iga tund on pisut erinev, kõik oleneb sellest, millises tujus lapsed on, milline on ilm ja veel mitmest-setmest asjast. Sellepärast talle meeldibki teha asju omamoodi ning muusikakoolis enam õpetada ei tahaks, seal peab järgima kindlat kava ja täitma eesmärke.

Ringi juhtimine on talle sealjuures peaaegu trenni eest.

«Kui ise selle asja põnevaks teed ja oled nende ees ülivaimustuses sellest, siis nad jäävad vaatama. Ise pead ikka mõista andma, et see kõik on õudselt huvitav ja hästi vahva, siis nad söövad su silmadega lihtsalt ära,» naeris Liiva. «Lapse tähelepanu eest tuleb võidelda. Kui talle midagi ei meeldi, astub ta uksest välja, ta ei kannata ära.»

CV

• Sündinud 1983 Tartus.

• 1990–1999 Tartu Tamme gümnaasium

• 1999–2003 õppis Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis koorijuhtimise ja koolimuusika erialal.

• 2001–2006 Elva huvi- ja kultuurikeskuse Sinilind laulustuudio õpetaja.

• 2003–2006 õppis Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas bakalaureuseõpe suhtekorralduse ja ajakirjanduse erialal.

• 2003–2009 naiskoori Emajõe Laulikud abidirigent.

• 2008– OÜ Babysport (lastekeskus Päikesekiir) beebikooli ja lauluringide õpetaja.

• Abielus, kolm last.
--------------------------------------------------------

Arvamus

Mailis Timmi

Kursuse­kaaslane ja sõber

Airi on minu Tartu. Tartu ülikooli enamik vilistlasi naasevad üliõpilasaja kodulinna magusa tudenginostalgia tundega, kuid minu jaoks ei ole olemas Tartut ilma Airita. Ma ei lähe mitte oma ülikoolilinna, vaid linna, kus elab Airi. Minu jaoks on tema selle linna süda, parim osa.

Juba ülikoolis oli Airi hoopis teistmoodi kui kõik teised. Ta ei tulnud mitte tavalisest keskkoolist, vaid muusikakoolist, koorijuhi paberid taskus. Pikk ja sihvakas, oma autoga, konspektide seas alati ka pakk noote õhtuse proovi jaoks.

Tema naljad olid hoopis teistsugused, Tartu kiiksuga. Kõike, mida ta tegi, tegi ta sellise siira rõõmu ja hooga, et tõmbas ka kõik teised endaga kaasa. Ta tegi alati kümmet asja korraga, alati jõudis igale poole ja kõik, mida ta tegi, sai tehtud. Peale selle oli ta tõeline seltskonna hing. Airiga koos sai alati kõvasti naerda, ja kui ta peole tuli, oli hea tuju garanteeritud.

Sain juba esimesel kursusel aru, et see on tüdruk, kelle ligi hoides on enda elu ka mitu kraadi rõõmsam ja värvilisem. Ja on siiani.

See ei ole muutunud ka siis, kui me teineteist jälle terve igaviku näinud ei ole. Kõik on jälle just nii nagu ülikooliajal: kõik eespool öeldu kehtib endiselt. Airi on saanud küll vahepeal emaks ja Tartu populaarseimaks laste lauluõpetajaks, aga sama palju kui lastest ja muusikast on meil omavahel rääkida ka kõigist muudest maailma teemadest. Ja novembris peetud Airi sünnipäeval tantsisime jälle päkad villi.

Kuigi Eesti põhja- ja lõunaosariik, kus me kumbki elame, erinevad teineteisest nii tempo kui ka elu rõhuasetuste poolest, ning kuigi elu on vahepeal omajagu muutunud, pole meil siiani õnnestunud lahku kas­vada.