Kirjaniku heitlus tumedate jõududega

Mehis Heinsaar, «Ülikond. Jutte 2003–2013» Foto: Repro

40-aastase tartlasest kirjaniku Mehis Heinsaare uue novellikogumiku keskmes on lühiromaani mõõdus pikem jutustus «Ülikond».

Võrreldes esmatrükiga 2006. aasta Loomingu kaheksandas numbris on «Ülikonda» tunduvalt ümber töötatud, algne subjektiivsem minavorm on asendatud neutraalsema kõrvaltvaataja pilguga.

Nimijutustusele lisandub viimase kümmekonna aasta jooksul kirjutatud kuraditosin lühijuttu. Enamik neist on varem ilmunud Loomingus ja Vikerkaares.

Unenäod ja labürindid

Kurat ei sattunud eelmisse lõiku vist päris juhuslikult, sest mingi temasarnane tegelane näib aeg-ajalt vilksatavat – või koguni tooni andvat – läbi kogu raamatu.

Juba esimeses loos «Imat ja Vanadus» asub tuntud maastikuarhitekti jälitama Isand Vanadus, kes pärast pikka tagaajamist mööda Tartu tänavaid lõpuks siiski kaob «tigedalt urisedes oma teed» (lk 9).

Heinsaare tegelasi kimbutavad kummalised unenäod, nägemused ja terendused, kafkalik süütunne, ekslemised ja põgenemised, koridorid ja labürindid.

Ühes unenäolises loos ilmutab end keegi pealetükkiv asjaajaja, kes teatab – nagu pihib üks tegelasi teda jahmunult kuulavale psühholoogile –, et võimukas ja salapärane Peremees ootab unenägijat juba ammu (lk 18).

Öises metsas jälitab üht tegelast kaua ja visalt pikas mantlis mees, kes taandub alles siis, kui «külas kiresid juba kuked koidutundi» (lk 80).

«Ülikond» aga kandis esmatrükis Arvo Pärdi tähendusrikast motot «Me ei ela mitte taeva ja maa, vaid maa ja põrgu vahel». Ja selle Tartu maa-alustes katakombides toimuva loo juhtmotiiv on juba üsna otseselt oma hinge müümine kuradile – tõsi küll, üpris üllatavas variatsioonis.

Kirjaniku eelmise, 2010. aastal ilmunud kogumiku «Ebatavaline ja ähvardav loodus» puhul leiti, et autori varasema (oma)mütoloogilise fluidumi asemel kipuvad maad võtma lõbus-kerglased pajatused. Üks kriitik arvas koguni, et «tekstid meenutavad nüüd pigem anekdoote kui novelle» (Johanna Ross, «Poeedist peiariks», Looming 2011/4).

Uues kogumikus on säärast anekdootlikkust küll hoopis vähe, pigem võiks nüüd autorile ette heita liigset raske- ja tumemeelsust.

Ent sellised võimalikud etteheited ei näi kirjaniku puhul lõppkokkuvõttes siiski märki tabavat. Ikka avastame neis lugudes, nagu kirjeldab autor «Ülikonna» peategelase kunstitöid, «kurbust, kuid samas ka kirgast jõudu ja elurõõmu, mis kumasid läbi nukruse ja masenduse toonidest» (lk 47).

Peen süvapsühholoogia

Materjal, millest mõni teine autor venitaks ehk välja lausa kopsaka romaani, on Heinsaarel mõnigi kord tihendunud 10–20-leheküljeliseks haaravaks novelliks («Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu», «Siin Põhjatähe all»). Raamat sisaldab ohtrasti peenekoelist süvapsühholoogiat, mis ei tarvitse avaneda esimesel lugemisel.

Ja kui siit ehk ka aimub mingit autori enese «võitlust deemonitega» (nagu pealkirjastas ühe oma teose Stefan Zweig), siis on see leidnud igatahes väga objektiveeritud ja elegantse kunstilise vormi.

Mõni kerglasem kujutlusvõime uitlemine (nt «Vennad uneluses») ja ebamäärasem visand (nt «Kohutav kättemaks») siin ju leidub, aga raamatu enamiku palade puhul võime rääkida kirjanduslikust täisküpsusest.

Viimastel aastatel on silmatorkavalt hoogustunud Heinsaare loomingu tõlkimine ning tema tõlkeraamatute loetelu kasvab kiiresti. Ja küllap leidub ka vastses kogumikus päris palju tõlkimist väärivat.

Mehis Heinsaare raamatu «Ülikond. Jutte 2003–2013» esitlus on täna kell 18 Tartu kirjandusmajas (Vanemuise 19).

Raamat
Mehis Heinsaar, «Ülikond. Jutte 2003–2013», kujundanud Piia Ruber, kirjas­tanud Menu, Tallinn 2013, 160 lk.